Ebatäiuslik • 5sos

25. "Mul on ebamugav kui sa mu kätt nii hoiad."

LÕPUKS MÕTLESIN VÄLJA MILLINE KAT VÄLJA NÄEB. Pildiohver on Kristina Bazan(no nii ilus inimene). Ja üldse lisasin casti ära :) ja aitäh votede ja kommentaaride eest!♥♡

_______________________________________________________________

Me ei saanud Ashtoniga kaua seal lamada, sest Harry marssis tuppa sisse. Ta hüppas meie kahe vahele nii, et mina olin vastu seina surutud ja Ashton peaaegu maha lendas.

"Grupikalli!" karjus Michael ning siis jooksis ülejäänud 5sos uksest sisse ja hüppasid kõik meile peale. Kuidagi kahjuks või õnneks sattus Calumi nägu minu näo juurde ning ma reaalselt palusin jumalat, et ta midagi ei teeks. Ei teinud ka. Michael hüppas ennast üles alla-liigutades ning me kuulsime, kuidas Luke voodi ragises. Enne kui keegi Michaelit keelata jõudis kuulsime valju puiduraginat. Luke, Michael, Calum ja Ashton veeresid kõik põrandale.

Mina ja Harry hoidsime voodist kinni ja naersime. Üks voodijalg oli pooleks läinud. Voodi sai enda tasakaalu tagasi ning meie naeruga ühinesid ka maas lamavad inimesed. Tõsiselt raske oli naermist lõpetada ning ma naersin jupp aega edasi ka siis, kui teised vait olid jäänud. Luke turnis enda toolil ja võttis riiulilt raamatud, mis seal varem niisama tolmu olid kogunud. Ash võttis katkise voodijala eest ning Michael tõstis koos Calumiga voodi üles. Luke lükkas raamatud voodi vasakusse nurka nii, et voodi jälle tasakaalus oli. Mina ja Harry ronisime voodist maha ning me läksime kõik Luke toast välja. Seal oli jube kitsas, eriti veel siis kui meid seal kuus oli.

"Tahaks pitsat," ohkas Michael kui me trepist alla läksime, elutuppa. Seal oli suurem seltskond noori ning me mahutasime ennast ka sinna. Istusin Agnese ja Aideni juurde. Nende seltskonnas oli veel paar kutti. Ühe nimi oli Sean ja teine oli Trey. Mõlemad kutid olid sõbralikud ja minust jupp maad pikemad.

"Keegi telligu pitsat!" karjus Michael üle elutoa.

"Mis pitsat?!" karjus mingi tüdruk vastu. Tal olid pikad mustad juuksed ja huuleneet nagu Lukel.

"Peekoni!" karjus Michael vastu. Nad reaalselt istusid peaaegu üksteise kõrval. Terve tuba oli vait ja kuulas, kuidas need kaks üksteise peale lõugavad.

"Kui palju!" kisas neiu uuesti.

"Kümme!"

"Kas kõik peekoni omad?" küsis neiu vaiksemalt. Nüüd pöördus ta terve toa poole. Kostus erinevaid pakkumisi. Agnes karjus mu lemmikpitsa nime - salaamipitsa. Ma oleks võinud sellest pitsast reaalselt elada. Tumedapealine tüdruk tellis reaalselt kümme pitsat, Michael lubas ise kõikide eest maksta. Peale tuuri olid nende rahakotid ju kõvasti paksenenud.

Ootasime enda pitsasi tund aega. Ilmselt nende valmistamine võttis teatud aja ja nende kohale toimetamine siia, nõudis ka veidi aega.

Pitsapoisi saabudes otsisime Agnesega enda pitsa ja jooksime sellega seltskonnast kaugemale, trepile. Kavatsesime selle kahekesi ära süüa ning see meil ka peaaegu õnnestus. Aga juhuslikult tuli Aiden trepist alla ja võttis kaks pitsatükki ning läks elutuppa, jättes meid trepile üksi koos tühja pitsakarbiga.

"Noh, noored?" lausus Liz tuppa astudes, ta vaatas korra mind ja Agnest ja pistis siis pea elutuppa, "Tulge õue!"

Terve seltskond ajas ennast elutoas püsti ning läksid järjest Lizi järel välja. Arvasime, et peaksime Agnesega samuti minema. Agnes võttis pitsakarbi kätte ja viskas selle kööki, samal ajal kui me seltskonnale järgnesime. Liz ja ülejäänud inimesed tahtsid mänge mängida. Mina ei viitsinud mängida ja istusin palgile, mis oli äsja süütatud lõkke juures. Mõned loobusid veel mängimisest, seal hulgas ka Calum. Ta kõndis otsesuunas minu poole ja istus mu kõrvale palgile.

"Tahad pärast veel rääkida?" küsis Calum.

"Mida sa tahad?" küsisin pooleldi sosinal. Vaatasin talle otsa.

"Sa meeldid mulle," vastas ta õlgu kehitades nagu see poleks midagi olulist. Aga oli!

"Nalja teed või?!" küsisin ma.

"Ei," vastas ta lühidalt ning vaatas seltskonna poole, kes mängidsid, "aga meil on kindel reegel. Ei mingeid tüdrukuid ega suhteid."

"Siis ma ei tohi sulle meeldida,"

"Kas sa oled märganud, et mind ei huvita reeglid?"

"Mida sa sellega öelda tahad?"

"Et ma tahan sind suudelda?"

"Räägi vaiksemalt!" sosistasin ma. "Ja ei.. me võiks vahele jääda."

"Nii, et sa tahaksid mind ka suudelda?"

"Ei.."

"Sa pole mind varem ära tõuganud, miks nüüd peaksid?" küsis Calum, rääkides vaiksemalt.

"Äkki ee... ma kardan sind?" pakkusin.

"Kui sa mind kardaksid ei räägiks sa minuga praegu," pakkus ta.

"Mida iganes," vastasin ma muiates ja vaatasin seltskonnamängu millest terve mu perekond osa võttis, peale minu.

"Tule," ütles Calum ja tõmbas mu püsti, nagu tavaline sõber.

"Kuhu me lähme?" küsisin ma. Keegi ei pannud tähele, et me kahekesi kadusime.

"Siis näed,"

"Kavatsed mu ära vägistada?" küsisin ma itsitades.

"Ära ahvatle," vastas Calum mänglevalt ning tiris mind ümber maja ja seltskonna teele. Võtsime suuna ranna poole.

"Kuhu me siis läheme?"

"Mööda teed," vastas Calum.

"Randa?"

"Jepp,"

"Mis siis saab kui keegi meid näeb?"

"Kes?" küsis ta.

"Ma ei tea.."

"Kuidas su käega on?"

"Töötab," vastasin ma, see kõlas väga väga valesti, "nagu ee.. korras on."

Calum naeris ja koperdas peaaegu iseenda jala otsa, kuid suutis siiski tasakaalu säilitada.

"Auto tuleb," ütlesin ma. Calum jooksis koos minuga puude varju ning me vaatasime, kuidas hall audi mööda sõitis. Olin talle jälle ebamugavalt lähedal.

"Kõnnime siis siin.." vastas ta. Ta hoidis jätkuvalt mu randmest kinni.

"Mul on ebamugav kui sa mu kätt nii hoiad." ütlesin ma.

"Vabandust," lausus ta. Calum jäi seisma ning põimis meie sõrmed nagu öösel rannas. "Parem?"

"Jah," vastasin ma. Mõtlesin, mida ja kas ma üldse midagi Calumi vastu tunnen. Külmaks ta mind ei jätnud, kuid kas ta meeldis mulle piisavalt, et meist saaks midagi? Või meeldis ta mulle sõbrana? Ja pealegi.. see reegel "no girlfriends allowed" ei teinud asja üldse lihtsamaks. Ning lisaks sellele oli Ashton, kes meid mõlemaid maha lööks kui teada saaks.

Ei möödunud kaua aega kui Calum mind läbi metsa juhatas ning me rannani jõudsime.

"Mis edasi?" küsisin.

"Me võime alasti ujuma minna,"

"Nalja teed või? Jobu." naersin ma ja lõin enda käega talle vastu õlga.

"Ma olen sind näinud paljalt," itsitas Calum. Mälestus, mida ma meenutada ei tahtnud.

"Kui sa vait ei jää siis ma jätan su üksinda siia," naersin ma. Calum istus keset liiva maha, ta tõmbas mu enda ette istuli ja pani mulle mõlemalt poolt käed ümber. Silmitesime üllatavalt rahulikku merd ja päikeseloojangut.

"Millal teil see paus läbi saab?" küsisin ma.

"Kaks nädalat veel ja siis peame uuesti minema lendama,"

Ma ei vastanud Calumile. Mõtlesin lihtsalt sellele, kas me olime nüüd midagi või mitte. Arvasin, et mitte.