Ebatäiuslik • 5sos

27. "Me võiks väga palju asju."

SUUR AITÄH KÕIGILE!
___________________________________________

Hommikul ärkasin peavalu peale. Silmad avades nägin, et magasin seina ääres ning madrats oli tühi. Calum ja Ashton olid mõlemad ilmselt sööma läinud. Ajasin ennast ohates voodist püsti ja tõmbasin Calumi pusa endalt seljast. Panin selle enda käele ja läksin koridorist trepini ja kõndisin alla. Tervitasin Liz'i kes köögis askeldas. Ta naeratas mind nähes ja ütles, et teised on maja taga. Noogutasin, kuid selle asemel, et nendega ühineda otsustasin hoopis autosse minna. Enne majast välja astumist viskasin Calumi pusa diivanile.

Kõndides auto poole jooksid mulle vastu koerad, keda ma korra silitasin. Ronisin tagumisele istmele ja upitasin ennast sealt pagasnikusse, kus mu asjad olid. Tirisin endale välja suvekleidi. Mõtlesin korra enda arvutit kasutada, kuid loobusin sellest siis. Ma pidin netti saamiseks, küsima wifi parooli ning ma tõesti ei viitsinud. Arvasin, et jaksan kodus ka arvutis olla. Ülejäänud asjad jätsin sinna paika.

Kleit käes läksin majja tagasi ning küsisin Liz'ilt kas ma pesema võin minna. Ta oli lahkelt nõus ning ma läksin samasse vannituppa, kus Harry oli ennast eelmisel päeval luku taga hoidnud. Käisin kiirelt, väga kiirelt, pesemas äraja panin selga enda toodud valge suvekleidi. Antud vannitoas oli ka föön ning ma kuivatasin enda juuksed ära. Silusin neid kätega, sest kammi olin autosse unustanud. Pidin sinna ikkagi tagasi minema.

Väljusin vannitoast ja läksin jooksusammul autoni. Võtsin endale sealt nüüd ka plätad, kammi ning hambapasta ja -harja. Uuesti vannituppa minnes koperdasin ma peaaegu koerte palli otsa. Tegemata sellest välja läksin uuesti vannituppa, kus nüüd seisis ees.. üllatus-üllatus. Calum. Ma ei lasknud ennast sellest häirida, sest ta pesi seal vaid hambaid. Calum vaatas mind peeglist ning mina korraks ka teda. Panin enda hambapasta koos hambaharjaga lauale ja kammisin juuksed ära, mis hoidsid veidralt laines. Oleksin pidanud sirgendaja kaasa võtma.

Nügisin Calumit, et ta mind ka kraanikausi juurde laseks, tahtsin ka hambaid pesta. Tegelikult ei saanud ma üldse aru, miks ta neid nii kaua nühib. Laskmata tal ennast taaskord häirida asusin ma enda hambaid pesema. Silmitsesin peeglit, Calum samuti. Meil tekkis läbi peegli mingi veider silmside, mis mõlemad naerma ajas. Itsitasime ja nühkisime enda hambaid, kuni arvasime, et see naeruväärseks muutub.

"Su pusa on diivanil." laususin ma siis kui meil mõlemad suud tühjad olid.

"Ma arvasin, et sa tahad selle endale jätta." ütles Calum.

"Miks?"

"Ma ei tea.." vastas ta õlgu kehitades ning toetas ennast vastu seina. Mina olin ennast vastu kraanikaussi toetanud.

"Ma ei taha su pusa."

"Miks?" küsis nüüd tema.

"Me ju ee.. ei ole midagi?" küsisin ma kulmu kergitades. Ei olnud ju?!

"Aga me võiks." arvas ta.

"Me võiks väga palju asju."

"Noh.."

"Ei." vastasin ma.

Tahtsin selle vastusega meid mõlemaid säästa, kuid taaskord. Ta ei andnud mulle valikuvõimalust. Ta lähenes mulle libistades enda käed mööda mu pihta mu alaseljani. Ta kummardas veidi alla poole, endal huulil võidukas naeratus. Ta vajutas enda suu minu omale ning ma andsin jälle alla. Mu käed rändasid ta kaela taha ja keel tema suhu. Meile ei antud kaua aega, sest keegi koputas ukse taga ja küsis, kas seal oli keegi.

"Jaa! Kohe tuleme välja!" ütles Calum hoides mind jätkuvalt end vangistuses.

"See on vale." sosistasin ma, vihjates sellele, et me JÄLLE suudlesime.

"Me pole midagi.." muigas ta. Ma ei saanud aru, mis mängu ta mängib. Minu arvates oli see ebaaus.

Calum eemaldus minust ja võttis enda kraami, mina omakorda enda oma. See, kes vannituppa tahtis saada oli minu jaoks tundmatu, Calumi kohta ma ei osanud öelda. Läksin UUESTI autosse ning viskasin kogu selle jama, mis mul käes oli suvaliselt pagasnikusse. Lüües pagasnikuukse kinni läksin ma maja taha, kus kogu seltskond naerdes laudade taga istus ja sõi. Agnes lehvitas mulle ning ma läksin naeratades tema juurde ja istusin ta kõrvale.

Nähes kui palju toitu laual oli kahetsesin, et olin hambad juba ära pesnud. Süüa kavatsesin ma aga igatahes. Agnes pani mu taldrikule mu soovitud saiakesi, sest ta oli neile lähedamal ning Andy tõi mulle kohvi. Tema ja Liz olid nagu kaks turbojänest, kes kõiki teenindada püüdsid. Minu meelest oleks võinud kõik ka ise endale kohvi võtta, sest enamus olid siin siiski nii suured, et said ise endaga hakkama. Liz pani lauale kohvikoored ning kõik haarasid endale oma.

Tühjendasin selle tassi ja võtsin helepruunist korvist, mis oli keset lauda, kaks väikest suhkrupakikest, mis antakse tavaliselt kohviga kohvikus kaasa. Tehes ka need enda tassi sisse tühjaks segasin kohvi plastikust lusikaga läbi ning hammustasin enda kohupiima saia. Agnes ütles, et Liz oli need kohalikust pagaritöökojast tellinud. Saia maitset tundes pidin tõdema, et pagaritöökoda teeb väga häid saiu.

"Kuule, sa pead mulle enda telefoninumbri andma, et ma lollide bimbode keskel Canberras ära ei sureks." lausus Agnes siis ning ma hakkasin naerma.

"Mul pole hetkel telefoni," vastasin ma muiates, "arvatavasti võtan uue numbri, aga ma annan sulle praegu Ashtoni oma. Kui minuga rääkida tahad siis helista talle ja küsi mind."

"Sobib," ütles ta ning ulatas mulle enda telefoni. Tegin uue kontakti ja salvestasin Ashtoni numbri sinna enda nimega ära. Sellega seoses, et mul telefoni ei olnud võisin ma emalt küsida sünnipäevaks uut telefoni. Nii kui nii tahab ta mulle midagi osta, et ma Williamit aksepteeriks. Eks me näeme.

Kui kõigil söödud joodud sai tänas Liz kõiki, kes tulid ja ta sünnipäeva nii toredaks muutsid. Peale seda hakkasid enamus enda asju kokku pakkima ja lahkuma, seal hulgas ka meie. Tänasin mõtteis Williamit, et ta oli olnud nii tark ja enda autoga siia tulnud, sest kui ta oleks meie autosse tulnud, oleksin ma jala koju läinud. Ausalt.