Ebatäiuslik • 5sos

43. "Ma vihkan sind!"

Ärkasin hommikul umbes kell 6, ilmselt olin eelmisel õhtul liiga vara magama jäänud. Ajasin ennast voodist püsti ja läksin kööki. Köögis põles tuli, kuid ruum ise oli tühi. Kortsutasin kulmu ning seisin liikumatult, et midagi kuulda. Kõrvu kostus Indie küünteklõbin ning kellegi köhimine. See tuli terassilt.

Tundsin kimbatust õue minna, enesekaitseks haarasin kaasa laual oleva noa. Piilusin aknast välja ning nägin hämarast valgusest hoolimata kedagi trepil istumas ja köhimas. Indie keerutas ta ümber ning mul ei võtnud palju aega see, et aru saada, kes trepil istus ja köhis. Panin noa tagasi köögilauale ja tegin ukse helitult lahti. Nägin kogu juurest suitsu tõusmas.

Indie märkas mind ja hakkas haukuma, mis trepil istuja ära ehmatas. Ta vaatas mulle otsa ning üritas enda suitsu ära peita.

"Harry, mida sa teed?" küsisin ma.

"Katie, ära emale ega Ashtonile ütle." ütles ta paanikasse sattudes. Ta viskas suitsu teele.

"Harry, miks sa suitsetad? Kust sa üldse said suitsu?" küsisin ma ta öeldust välja tegemata.

"Palun ära räägi kellelegi."

"Vasta mu küsimusele, Harry," ütlesin ma, kuid ta vaikis, "kohe!"

"Ma rohkem ei tee, ausalt!"

"Harry, kust sa suitsu said?" küsisin vihaselt. Loomulikult olin ma vihane, kui mu 12 aastane vend suitsetab.

"Lasin osta." pomises ta vaikselt.

"Astu selle kuradi koni peale ja lähme tuppa." ütlesin ma pahuralt. Kavatsesin temaga varahommikuse loengu maha pidada. Harry tegi nii nagu ma olin öelnud ning me läksime koos tuppa, Indie meie jalgade juures.

"Miks sa suitsetasid?" küsisin ma kui olime toas ja mõlemad maha istunud.

"Tahtsin proovida."

"Kas sa tead kui vale see on?" küsisin ma.

"Jah."

"Harry, ma olen tahtnud elus palju asju proovida, aga olen jätnud tegemata. Kimbatus pole mind siiani tapnud."

"Lihtsalt ära emale ega Ashtonile räägi."

"Mul on kahju aga ma pean, sest muidu sa ei mõista selle teo tõsidust. Ja too mulle see suitsupakk. Kohe!" käskisin ma ning Harry läks jalgu trampides minema. Ta tuli minuti pärast tagasi ja viskas mulle suitsupaki sülle.

"Ma vihkan sind!" käratas ta ja jooksis enda tuppa, Indie tal sabas. Ilmselgelt ma teadsin, et tegelikult ta mind ei vihanud. Vähemalt ma lootsin seda.

Ohkasin ja ajasin ennast püsti. Panin suitsupaki kappi, asjade taha peitu, et Harry seda ei leiaks. Panin köögi tule kustu ja läksin enda tuppa. Istusin voodisse. Ashton oli mulle just sõnumi saatnud, et nad on kohale jõudnud. Otsustasin anda Harryle võimaluse ise Ashile ja emale asi ära rääkida. Kuna ma teadsin, et ta minuga näost näkku ei räägi, saatsin ma talle sõnumi sisuga, et võib ise Ashtonile ja emale asja ära rääkida. Vähemalt oleks ta aus, kuigi ega kumbki teda eriti hea pilguga ei vaataks.

Harry vastas mulle lühidalt ei'ga, mis tähendas, et ma pidin seda ise tegema. Otsustasin seda hommikul teha. Ma ei tahtnud Ashtoni esimest päeva ära rikkuda ja ema ma ka äratama ei läinud. Pugesin taas teki alla ja jäin magama mõtetega, mis ajas Harryt suitsetama. Kas see, et Ashton jälle ära läks? See, et ta pidevalt kodu ja töö vahelt pendeldab on loomulikult stressirohke, kuid kas piisav, et 12 aastane peaks suitsetama? Ma ei usu. Võibolla vaevab Harryt veel miski, kuid vaevalt, et ta ütleb, mis see on.

Ärkasin hommikul enda telefoni värina peale. Keegi helistas mulle. Libistasin sõrmega üle telefoni ekraani ning vaatamata, kes helistas, võtsin kõne vastu.

"Katie, kas sul on midagi mida sa mulle rääkida soovid?" küsis Ashton.

"Mmh?" pomisesin ma torru, ühe käega silmi hõõrudes.

"Harry helistas mulle,"

"Rääkis ära, mis ta tegi või?" küsisin haigutades.

"Ma hoiatasin sind Calumi kohta," ütles Ash.

"Harry tegi hommikul kell 6 väljas suitsu," vastasin ma.

"Miks sa mind ei kuula? Mitte kunagi?" küsis Ashton mu öeldut ignoreerides. See ajas mind närvi. Harry suitsetamas oli umbes täpselt 100 korda tähtsam kui see, mis minu ja Calumiga toimus. Ja Harry oli mulle lubanud, et ta ei räägi midagi Ashtonile. Kurat, ma tõesti olin arvanud, et pääsen kergelt.

"Kas sa mind kuulad? Kas sa said aru, mida ma just 3 sekundit tagasi ütlesin?" küsisin ma, see ajas vihale, et ta ei võtnud mind kuulda.

"Sa valetad, et ennast jamast päästa. See on sinu puhul tavaline, eksole? Alati süüdistad teisi, alati on teised midagi teinud, kasva suureks!"

"Ashton, sa oled üks ennasttäis idioot ning ausalt vahel on mul häbi sind enda vennaks kutsuda. Vahel ma lihtsalt soovin kogu hingest, et sa enda kuradi bändiga läbi põruksid, sest võibolla laseksid sa endale mõistuse siis pähe tagasi. Head aega!" panin kõne kinni ja pea uuesti padjale.

Olin liialt väsinud, et juhtunu üle mõelda. Olin just enda teise vennaga tülli läinud ja see tegi enesetunda kehvaks. Ära nad minuga ilmselt ei tahtnud leppida veel nii pea.

______________________________________

JUHUUUUU minu sünnipäeva puhul uus osa. Ja nagu alati ty all.