Ebatäiuslik • 5sos

44."Kiisu?"

Mu pea oli valutama hakanud, kuid siiski polnud see piisav põhjus voodisse jääda. Pidin tõsiasjaga, et ma olin enda vendade peale vihane, edasi elama. Isegi siis kui see oli piinarikas. Ajasin ennast püsti ja vahetasin kohe ka riided ära.

Panin selga hallid dressipüksid ja musta pusa. Juuksed jätsin nii kuidas nad olid. Läksin kööki, kus ema endale süüa tegi, Harry istus samuti seal, telefonis mängides, märkamata, et ma olin tulnud. Ma ei armastanud kättemaksu, kuid ma kasutasin vahel siiski võimalust ära.

"Harry suitsetab," ütlesin ma. Mind tabas ema segaduses ja murelik pilk ning Harry süüdistavad silmad.

"Kas see on tõsi?" küsis ema, ma ei teadnud esialgu kelle käest ta seda küsis, kuid kui ma talle otsa vaatasin sain aru, et Harry. Ema pettunud nägu vaatas otse tema suunas.

Harry libistas vaokselt telefoni lauale ja ei öelnud midagi, mis tema keeles tähendas tavaliselt nõusolekut.

"Vasta mulle!" ütles ema vihaselt, kohati karjudes.

"Ma ainult proovisin," pomises Harry vastu.

"Kas sa tead mida see tähendab?" küsis ema, Harry ei vastanud. "See tähendab, et kõikidel su mängimistel on kriips peal, kaheks nädalaks. Telefoni annad minu kätte ja enda need boxid ja asjad tood ka siia. Kohe!"

Harry ajas ennast aeglaselt laua tagant püsti ja vaatas mind kohutavalt vihaselt. Kättemaksuhimu oli kadunud, kuid samas ei tundnud ma, et ma olin midagi valesti teinud. Harry vedas mõne minutiga kõik enda kraami kööki lauale ning marssis enda tuppa. Ema tuju oli halvaks läinud, Harry ja Ashton põhimõtteliselt vihkasid mind.

Otsustasin emalt köögist jalust minna ja läksin enda tuppa tagasi. Istusin voodile ja võtsin voodi alt enda läpaka ja tõstsin selle voodile. Avasin läpaka ja ootasin millal see sisse lülitub. Samal ajal helises mu telefon. Võtsin selle kätte ning ekraanile vaadates ei osanud ma midagi arvata, kui seal Calumi nimi oli. Libistasin sõrmega üle ekraani ja võtsin kõne vastu.

"Kuidas sul läheb, Kiisu?" kostus teiselt poolt toru.

"Kiisu?"

"Kiisu jah," naeris ta.

"Ära kutsu mind nii," ohkasin ma.

"Mis juhtus?" küsis Calum, mul polnud õrna aimugi, kuidas ta aru sai, et midagi juhtunud oli. Aga kuna me olime peaaegu asi, siis oli vist targem talle rääkida.

"Ashton sai teada," pomisesin ma pettunult.

"Kuidas?" küsis Calum.

"Harry sai mu peale vihaseks, väga vihaseks ja rääkis talle," ütlesin ma.

"Mis Ashton sulle ütles?" küsis Calum. Mulle meeldis see, et ta ei kukkinud kedagi süüdistama, nii nagu armastas seda Ashton teha.

"Vahet ei ole," ohkasin ma.

"Kit-Kat, räägi mulle,"

"Ma ei mäleta täpselt, midagi selle kohta, et ma valetan ja süüdistan teisi, et ennast jamadest päästa ja, et ma peaksin suureks kasvama," vuristanud juti ette, ohkasin ma raskelt.

"Sa ei peaks teda kuulama, sa tead, et ta on idioot," ütles Calum.

"Jah, ma mainisin seda talle ka, aga ta on ikkagi mu vend,"

"Sa oleks võinud mulle siis helistada kui see juhtus,"

"Calum, see oli varahommikul. Ma arvasin, et sa magad,"