Ebatäiuslik • 5sos

35. "Kes mind keelab?"

Aitäh teile 8.8K lugemise eest ja 1.4K vote eest! :) Osa jälle telefonis kirjutatud, vabandust kui vigu leiate.

Täpselt kell 18:59 kõlas uksel koputus ning ma läksin uksevastu. Calum seisis naeratades, toetades ennast vastu seina. Ta käis pilguga üle minu ning naeratas laiemalt kui enne, silmad peas säramas. Teda sisse kutsumata panin endale tennised jalga ja õlakoti õlale. Õlakotti olin varem pannud telefoni, koduvõtmed, pipragaasi, peegli, huulepulga ja rahakoti. Calum ei öelnud midagi nii ka mina. Jalutasin ta autoni ning ta tegi mulle ukse lahti. Muigasin ja hammustasi huulde. Vaikisin jätkuvalt. Istusin autosse ja Calum pani ukse kinni jalutades ise auto eest juhi kohale. Panin enda turvavöö kinni ning Calum istus samuti autosse. Ta kinnitas enda turvavöö nagu mina ning pani auto tööle ja veeres kohalt minema. 

"Nii, et... oled elevil?" küsisin ma muiates. 

"Eh.. ei.." vastas ta. 

"Valetaja." naersin ma vastuseks ning Calum jäi valgusfoori taga pidama.  

Calum turtsus, kuid ei vastanud midagi. Ta ümises mingit meloodiat ning üsna pea sain aru, et see oli Katy Perry laul. Mis nime lugu aga kandis, ei suutnud ma meenutada. Itsitasin lihtsalt Calumi üle. Sõitsime autos umbes 20 minutit ning siis otsis Calum meile parkimiskohta, umbes 20 minutit otsa. Kõik kohad olid autosid täis ja väravad polnud veel isegi avatud. Nende avamiseni oli veel umbes 10 minutit. 

Astusime kutiga mõlemad samal ajal autost välja ja jalutasime kõrvuti väravate poole. Ta otsis esimese turvaüles, rääkis talle midagi kõrvasisse ja näitas taskus olevat kaardikest. Too turva juhatas meid suurest seltskonnast mööda väiksest väravast sisse. Olin segaduses. Arvasin, et me peame ka seal ootama tükk aega enne kui me sisse pääseme, kuid paistis, et Calum seda silmas ei pidanud. Lava oli hiiglaslik, ning hetkel siblisid sellel mingid helitehnikud, kes viimaseid asju veel sättisid. 

"Ee... Calum?" 

"Jah?" küsis ta ning vaatas hiiglaslikku lava. Ilmselt oli ta sellel olemisega harjunud. 

"Miks me seal koos teistega ei oota?" 

"Sest, mul on palju eeliseid ja tuttavaid." vastas ta ning ma hammustasin alahuult ja naeratasin. "Me lähme sinna." ütles ta näidates näpuga maja poole millelt avanes lavale parem vaade, kui maast. Arvasin, et kuna saime esimesena sisse oleme ka lava ääres ja jääme inimeste masside alla ning ei saa massi pärast peaaegu et hingatagi. Paistis, et ei. Calumil oli kõik sada korda paremini välja mõeldud, kui mina iialgi suudaks. 

Turvamees juhatas meid valge majani. Maja katusele oli ümber ehitatud metallist piire ning sinna oli veetud ka diivan ja suur päikesevari, ma ei osanud aimata ka miks. Calum tänas seda meest ning ta lahkus, öeldes, et peab uuesti tööpostile minema. Toetasin ennast vastu piiret ning naaldusin veidi sellest üle. Paistis, et kõrgus oli enam-vähem 2.korruse oma. Kukkumine oleks olnud valus, aga ega ma siit alla ei plaaninud hüpata vaevalt, et Calum ka. Ta istus minu kõrvale maha ja pani enda jalad üle metallist piirde, mina ka. 

Vaatasime, kuidas rahvas vaikselt sisse hakkas voolama, need kellel olid kallimad piletid tormasid ette pooel. Need kellel odavamad prooviti suunata taha poole. Kuulasin, kuidas Calum tuuritamisest ja fännidest räägib. Ta oli kohutavalt õhinal ning ma ei tahtnud talle öelda, et tegelikult see ei paku mulle huvi ja paneb mind mõtlema sellele, et Ashton läheb üsna pea uuesti minema ning ma ei näe teda jälle, kes teab kui kaua. 

Lõpuks, peale teatud aja mõödumist vilkusid laval tuled ning tekkis suits. Kuna meil avanes lavale kordi parem vaade nägin ma, kuidas popstaar lava keskel augus kükitas, kui see kerkima hakkas mängisid trummid ootusärevalt. Kui Perry püsti lendad ja enda uut lugu laulis, kisasid kõik kohale tulnud inimesed välja arvatud Calum. Ta lihtsalt naeris mu üle ning jälgis Katyt, kes nautis tähelepanu, mis ta sai. Mõtlesin, kas 5sos tahaks ka kunagi selliseid kontserte anda. Küsima ma seda ei hakanud.

"Meeldib?" küsis Calum minu poole vaadates.

"Muidugi, sulle?"

"Mulle meeldid sina."

Hakkasin naerma ja katsin häbitundest enda näo. Ilmselt ma punastasin ka kohutavalt.

"Ma lubasin Ashtonile, et meie vahel ei ole midagi." ütlesin ma.

"Mis sa pabistad Ashtoni pärast koguaeg.. Ja ma oleksin sind juba suudelnid, kui ma ei näeks ajakirjanikke, kes head lugu otsivad."

"Sa ei tohi."

"Kes mind keelab?" küsis ta muiates ja ajas ennast püsti. Ta ulatas mulle käe ning enda üllatuseks ma haarasin sellest kinni. Calum muigas võidurõõmsalt ja tõmbas mind püsti. Ta hoidis mu kätt ja me liikusime diivanile, ta istus sinna ning tõmbas minu enda järel sinna. Ta lasi mu käest lahti ning haaras laualt ajakirja ja hoidis seda meie nägude ees. Kortsutasin kulmu ning Calumile paistis meeldivat, et ma segaduses olin. Ta kummardus mulle lähedamale ja suudles mind. Mitte, et ma seda tulemas ei näinud, kuid segadusttekitav ja vale tundus see küll. Tundsin, et olin Ashtoni reetnud. Teisest küljest oli mul ükskõik. Kummardusin ka ise veidi lähedamale ning mu käed läksid ümber Calumi kaela. Ajakiri kukkus maha ning ta käed libisesid üle minu ja tõmbasid mu endale sülle. Vaevalt et kellegi kaamera pimedas siia välja pildistab. Ja ajakirjanikud, kes olid sisse lastud olid valitud ja nende kindel ülesanne oli Perryt pildistada.

Ja nii palju sai siis kontserdi nautimisest. Paistis, et meie nautisime rohkem üksteist, kui Perryt tagataustal laulmas.