Ebatäiuslik • 5sos

22. "Ärge vaielge!"

"Okei, lähme siis välja," pomisesin ma ja me ajasime ennast Lukega püsti. Olin enda pisarad ära kuivatanud ja proovisin lõpetanud mõtlemist aastate tagusele juhtumile. Trepist alla kõndides kuulsin enda ema karjatamas. Nägin Will'i ta selja taga seismas. Ashton ja Harry tulid samuti trepi juurde, tundsin ennast kui ilmaime. 

"Kus sa kurat olid?!" küsis ema pool karjudes ja kallistas mind, "ja mis su käega juhtus?" 

"Magasin, tundsin ennast halvasti. Anna andeks, et ma ei öelnud," ütlesin ma. Käe kohta polnud tal vaja midagi teada. Viisin enda pilgu Ashtonile ning vaatasin teda nii süüdistavalt kui mu silmad vähegi võimaldasid.  Ema rääkis mulle veel midagi, kuid ma ei vaevunud teda kuulama. Läksin elutuppa, mis oli imekombel tühi. Pooled Liz'i külalised olid ära läinud ning meie kavatsesime homme samuti minna. Luke istus minuga koos elutuppa. Ashton, Harry, Michael ja Calum samuti. 

"Mis sul viga on?" küsis Ashton. Tal oli ilmselt ükskõik, et ta bänd pealt vahib. 

"Mis sul viga on?" küsisin ma vastu. 

"Jälle käitud nagu kahe aastane," vihastas Ashton. 

"Võibolla poleks mul vaja nii käituda kui mul oleks normaalne vanem vend?" küsisin ma kulmu kergitades. Mu hääl oli üleolev. Tundsin, kuidas kõik elutoas viibijad meid jõllitavad. 

"Normaalne vanem vend? Mis asi ma olen siis?" 

"No venna tiitlit sa meil nüüd küll ei vääri,"

"Türa, peale seda kui ma koju tulin. On sul koguaeg millegi üle vinguda! Võibolla ma poleks pidanudki tagasi tulema?"

"Võibolla tõesti!" vihastasin ma ja tõusin püsti. Olin valmis lahkuma, kuid enne ütlesin veel:"Arvan, et ma poleks olnud ainuke kellele sa sellega teene teed." 

Väljusin elutoast jooksusammul ja läksin maja taha. Inimesed olid seal ning ma jooksin naeratades nende vahelt läbi. Läksin aia kõige kaugemasse nurka ja istusin võrkkiigele. Peagi silmas mind aga Agnes, kes minuga ühines. 

"Mis juhtus?" 

"Ma läksin Ashtoniga tülli," 

"Miks?" küsis Agnes. 

"Sest ta on munn," vastasin ma lihtsalt ja lükkasin jalgadega hoogu juurde. 

"Mis su käega juhtus?" küsis punapea siis. 

"Lõin selle vastu betooni siis kui ma vihane olin," 

"Aa.." pomises neiu ja ei küsinud rohkem midagi.

Tundsin maailma vastu viha. Kõik ajas mind närvi. Eelkõige Ashton. Mul oli kahju, et Harry oli meie vaidlust pealt näinud. Tean, et ta vihkab seda kuidas mina ja Ashton vaidleme. Alati valib ta siiski enda vanema venna, enda eeskuju. Enda idioodist venna, kes on enda kuulsusest pimestatud. Kuulsus on ta justkui teistsuguseks teinud. Või tegi seda see tuur. Ma isegi ei tea.. ja mind ei huvita. 

"Katie, kas sa kooki tahad?" 

"Ei," 

"Ma tahan, ma tulen varsti tagasi," ütles Agnes ning läks ära. Viskasin ennast võrkkiigele normaalselt pikali ja panin silmad kinni, nautides vaikset ja rahulikku hoogu. 

"Mis teed?" kuulsin tuttavat häält. Luke. 

"Kiigun vist," vastasin ma ja proovisin enda õlgu kehitada, kuid ma ei tea kas ta nägi seda või ei. 

"Mm..." mõmises ta vastu ja istus vist maha. Ma ei tea.. ma ei näinud, aga kuulsin. 

"Miks sa tulid?" 

"Ashton on lihtsalt stressis," üritas Luke rääkida. 

"Mind ei koti, mis ta on, kes ta on või kus ta on," vastasin ma. Ma ei tahtnud temast rääkida. 

Luke ohkas ning me vaikisime veidi aega. Tundsin siiski enda väikevenna pärast muret. 

"Kas Harryga on korras?" küsisin ma siis. 

"Ta läks suht kohe peale sind ära, pani ennast vetsu luku taha ja ei tule enam välja. Michael üritas temaga viimati rääkida. Calum jäi Ashtonit maha rahustama," 

"Ja sind saadeti mind rahustama?" küsisin ma naerdes ja ajasin ennast püsti. "Ma lähen räägin Harryga ise," ütlesin siis ja ajasin ennast kiigelt püsti. Luke tuli minu järel. 

"Ei, ma tulin vabtahtlikult," vastas ta mu küsimusele, minu järel kõndides. Läksin elutoast mööda, kus Ashton ja Calum olid. Kõndisin ukseni, kus Michael püsti seisis ja korduvalt uksele koputas. 

"Ma räägin temaga ise," ütlesin ma siis Mike poole vaadates ja koputasin enda vasaku käega uksele. 

"Harry, tee lahti. See olen mina," ütlesin ma. Kuulsin venda liigutamas, kuid uks ei läinud lahti. "Sa tead, et ma ei lähe siit enne ära, kui sa ukse lahti teed." 

Kuulsin teda ohkamas ning ta tegi ukse lukust lahti. Läksin vannituppa ja panin ukse enda järel kinni. Harry istus dušinurga madalal häälel. Kükitasin ta juurde ja proovisin vennaga silmsidet luua, kuid ta ei vaadanud mulle otsa. 

"Sa ei taha kooki?" küsisin ma. 

"Ei," nuuksus Harry. Tundsin kuidas mu süda reaalselt sajaks killuks purunes. 

"Harry, ära nuta," sosistasin ma sasides väikevenna lokke. Tal olid Ashtoniga samasugused juuksed. 

"Miks sina ja Ashton tülitsete, koguaeg?" küsis ta mulle enda vesiste silmadega otsa vaadates. Potsatasin maha istuma ja vaatasin kraanikaussi. 

"Ma ei tea," vastasin ma. Võibolla olime me lahku kasvanud, võibolla olime mõlemad juba nii vanad, et meid ei huvitanud enda vanused vennad ja õed. Ma tõesti ei teadnud.  "Ma arvan, et me oleme lihtsalt erinevad.., Harry ära nuta." 

"Mul on selline tunne, et ma pean teie kahe vahel valima," sosistas ta ja pühkis pisarad kätte. 

"Ei pea, Harry." kinnitasin ma vennale ohates. Teadsin isegi, et panime Ashtoniga ta selle valiku ette. 

"Sa olid Ashtoni vastu õel," 

Loomulikult, ikka ja alati venna poolt. Ohkasin. 

"Ma ei mõelnud neid sõnu tõsiselt, palun vabandust," ütlesin ma. 

Ahstoni ees ma vabandada igatahes ei kavatsenud. 

 "Mis sitta sa nüüd meie vennale ajad, Kat?" hüüdis Ashton vastu ust tagudes. Mina ja Harry mõlemad võpatasime. 

"Erinevalt sinust, mind kotib mida Harry tunneb!" kisasin ma talle vastu ja lõin jalaga vastu ust. 

"Ärge vaielge!" kisas Harry. Mina ja Ashton jäime mõlemad vait. Kuulasin kuidas Harry uuesti nuuksuma hakkas ning Ashton istuli vajus ja ennast vastu ust toetas. 

"Palun vabandust, Harry!" ütles Ashton. 

Sittagi see siiras vabandus oli. Teadsin isegi, et minu ees ta vabandada ei kavatsenud. Meid kumbagi ei huvitanud väga meievahelised suhted. Tahtsime lihtsalt, et Harry oleks õnnelik. 

"Ma nüüd lähen, eks?" ütlesin ma Harryle, "saad Ashtoniga rääkida." 

Ja kuulata kui halb õde ma olen ja, et mina olen kõigis maailma asjades süüdi. 

Harry ei öelnud midagi ning ma tõusin püsti. Keerasin ukse lukust lahti ja avasin selle. Ashton lendas sellili maha, kuid ma ei teinud sellest väljagi. Astusin temast üle ja läksin maja ette. Istusin trepile ning sirutasin enda jalad välja, et need päikest saaks. Mina ja Ashton nääklesime tihti. Tavaliselt leppisime me samal päeval ka ära, tänase vaidulse kohta ma seda aga lubada ei saanud. 

___________________________________________

ello!

Aitäh 4.4K lugemise ja peaaegu 700 vote eest!