Minu järjekas Liiliast

19. osa

"Tule siia,kallike."läksin ta juurde.Ta kallistas mind.

"Sõbrad,ma pole vaba.Minu kullatükk on siin."sõnas ta uhkelt ning suudles mind.See suudlus oli ülekõige.See oli värskendav.Me lõpetasime.Ma punastasin.

"Tuled ka randa?"küsisin Joosepilt.

"Sinuga - ikka ."ta jättis oma sõpradega hüvasti.Me jalutasime käsikäes randa.Meie vahel oli vaikus.Sõnu polnud vajagi .Me jõudsime randa ning istusime seal olevale pingile.

"..." "Nii hea et sa nüüd haiglast väljas oled ."

"On jah.On mõnus värske õhk ja .. ma saan vabalt olla ning ei ole mingeid vastikuid juhtmeid.Saab jalutada ringi.Haiglavoodis pole ju jalgade siputamisest eriti kasu ."

"Ega pole eriti vist jah .Aga tselluliidist saaks lahti."

"Jobu ."ning andsin talle õrna laksu pähe .

"Mõni on eriti lahkeks läinud ."

"Oojaa.Ega ma nii kade ka pole ."*Naerukooht*Ta võttis mult ümbert kinni.Me suunasime oma pilgud päikse poole.No vähemalt mina suunasin pilgu sinna poole . Ma toetasin oma pea Joosepi õlale.Meie vahel oli jälle vaikus.Selle vaikuse peatas mu telefoni helin.

"Sorri ."

"Pole midagi ."

Võtsin siis telefoni taskust välja ning ekraanil vilkus Madise nimi .Ma ei adnud mida teha.Võtta vastu või mitte .Ma ikka võtan vastu .

"Jaa."

"Liilia kuule palun kuula mind ära.Ära pane kõne ära."

"Räägi siis siva ma ei kannata eriti su häält."

"Ma tahtsin vabandust paluda."

"Kui see oli kõik siis jäta mind rahule ja  h e a d a e g a !"

Lõpetasin selle kõne "ülimeeldiva" inimesega . Toppisin telefoni tasku.

"Mis ta tahtis?"

"Vabandada.Ta vist lootis et ta päästab sellega midagi ."

"Aga sa ju põhimõtteliselt saatsid ta pika kaarega perse ."

"Seda jah .Loodame et ta ei tüüta mind enam ."

"Loodame."

...

______________________________________

[A/N] Seekord isegi olen oma *naeruuukoohaa* ära märkinud, kuigi praegu see mulle küll naljakana ei tundu. LOL