Minu järjekas Liiliast

35. osa

Toppisin oma telefoni tasku .

"Põgened ?" küsiti mu kõrvalt.

"Eem... on see sinu asi?"

"On küll Liilia." keerasin pilgu kõrvale ning seal oli ...Joosep.Ma olin nagu : Mida hekki? Miks ta on minuga koos mingil Haapsalu bussil minu kõrvalistmel. Ma sattusin segadusse. Ma ei teadnud mida teha. Otsustasin valetada .

"Ei loomulikult mitte ." vastasin üritades näida võimalikult rahulikuna.

"Lil, jäta nüüd see valetamine.Miks sa muidu mingile Maarikale helistasid ning küsisid ,et kas võid tema juurde minna."

"Ah ,Joosep see on ,meil vana komme.Me külastame teineteist kuidas kunagi."

"No kuule ,Lil ,aga sa ei teadnudki kuhu see buss läheb."

"Nüüd mulle aitab ,Joosep. Teed siin mingit ülekuulamist vä?"käratasin ma Jossile ,kuna mu närvid ei pidanud vastu.Ma tõusin püsti ning üritasin Joosepist mööduda.Olin täpselt Joosepi vastas kui ta mu enda sülle tõmbas.

"Lase lahti ." sõnasin ähvardavalt.Ta suule ilmus kaval naeratus.

"Aga mis siis saab kui ei lase?"

"Siis hakkad laskma."vastasin kohe. Sulgesin silmad oodates ,et ta vabastab mind.Kuid ei.Kõik käis nii kiiresti.Ma tundsin ta huuli enda omadel . Närv mu seest kadus.Kuid siis ma sain aru ,et see on viga . Lükkasin Joosepi endast eemale . Ta lasi mind lahti ning mina läksin teise kohta istuma.Toetasin küünarnukid põlvedele ning pea kätele. Mida ma küll olin teinud? ... Hiljem kui ma Haapsallu jõudsin läksin kohe Maarika juurde . Ta ootas mind juba . Maarikal olid blondid juuksed , tumedad silmad , hea jume ning kulmuneet . Maarika oli väga tore tüdruk . Ta võttis mind soojalt vastu ning me hakkasime kohe lobisema. Mõistagi millest me rääkisime . Peagi helises mu telefon ...