Minu järjekas Liiliast

33. osa

Pesin kähku oma näo jääkülma veega üle ning jalutasin kööki.Seal istusid Änn ja Madis. Neil olid natuke murelikud näod peas. Ma ei teinud nende nägusest välja ning istusin nende juurde laua taha.

"Ommik,"podisesin neile .

"Hommik jah ."

"Noh ,mis te siin teete siin nii vara. Mis üldse kell on?"pärisin.

"Kell on üks. Me tahame sinuga rääkida - ...." ... aususest ."

"Mis ma olen teile valetanud teile vä?"

"Ei ole .Aga miks sa meile ei rääkinud et sa rase oled?"küsis minu käest  Madis. Mu süda pidi äärepealt seiskuma.Kuidas nad seda teada said? Ma tundsin kuidas mu põsele voolas üks pisar. Kuidas?Kuidas nad seda teavad.Keeran neilt oma pilgu maha.Ma ei teadnud mida teha. Ma ei teadnud mida öelda.Suunasin oma pilgu neile tagasi.

"Ma ei tea mida isegi peale hakata.Ma pole seda kellegile rääkinud.Isegi Joosep ei tea ,ega saa ka teadma."ütlesin Ännile ja Madisele ise nuttes.Ma ei osanud panna kusagile oma käsi ega midagi.Ühesünaga ma olin arutu.Järsku tundsin kuidas keegi mind kallistab.

"Kas sa mäletad mis sa mulle kunagi ütlesid?"kuulsin Änni häält enda juurest. Jah ,see oli Änn kes mind kallistas.Oh minu kallis Änn! Mida ma kül ilma sinuta teeks! Automaatselt kallistasin Änni vastu.Ta lasi mu enda embusest lahti.

"Kas mäletad?"päris Änn üle.Ma raputasin eitavalt pead. 

"Kuidas siis nii?See oli ju siis kui sa mu elu päästsid.Vaat ma olin veel seal posti otsas ja sind saadeti korviga ülesse.Kas sa tõesti ei mäleta?" pinnis Änn mind edasi. Ma mõtlesin natuke ning mulle meenus kuidas ma Änni selle posti otsast alla sain.Ma ütlesin Ännile et meelde tuli. Ning siis ma taipasin-ma käitun nii nagu Änn oli tookord käitunud. Sel ajal ei teadnud Madis ju ei teadnud et Änn rase oli.Mõnes mõttes nüüd ma mõistsin natuke Änni teguviisi.Ma sain aru mida Änn minult praegu tahtis.Ta tahtis et ma Joosepile kõik ära räägiks ,nii nagu on.

"Jääb ära .Ma ei ütle Joosepile midagi lapse kohta."

"Kallikene aga sa pead!" ütles Änn mulle.

"Olgu.Vihje võin anda,aga see ei tähenda et ma seda talle otse ütleks."

"Seegi hea ,et sa vihje annad."

Rohkem me seda teemat ei puutunud.See sobis mulle.Paari tunni päerast sõitsime koju tagasi.Tegelikult võib ju ka öelda linna tagasi.Praegu pakitses minus ainult üks asi - kuidas Joosepile vihje anda.Minu väikesest peast käisid läbi tuhended mõtted ,millest eriti midagi ei sobinud.Otsustasin lõpuks nii et läheb kuidas läheb ,kuid hakkama ma pean saama.

 Järgmine päev .  

Täna ma nägin koolis Joosepit.Alguses ei teinud ma temast välja.Hiljem kui tunnid olid läbi tuli ta minuga rääkima .Ma laususin talle sõnad :"Kõikjal on parem kus meid pole." Niisiis ma andsin selle vihjena. Ta ilmselt ei mõistnud mida ma suust välja ajasin. Ma ütlesin talle veel et mõelgu veel ning kõndisin sealt minema. Õnneks on see nüüdseks juba tehtud.Tegelikult,kui ma seal koridoris koos Joosepiga seisin ,tundsin ...