Minu järjekas Liiliast

5. osa

Mu mõnusa vaikuse katkestas telefoni helin.Võtsin telefoni siis taskust välja ja vaatasin et helistajaks oli Madis.See veel puudus.Ma mõtlesin tükk aega kas võtta vastu või mitte.Ma siiski võtsin.

"Jaa ."

"Sau.Kuule mis sa teed?"

"Sau,sau.Istun pargis ."

"Üksi?"

Vaatasin pargis ringi - ei näinud kedagi.

"Jaah . Ihuüksi pargis.Muide,sa rikkusid mu mõnusa vaikuse ära."

"Sorry.Tahad tulen sinna?"

"Tule siis.Mul suht suva."

"Ma tulen.Sau praegu."

"Sau."

Istusin seal siis edasi.Umbes 5 mintsa pärast tuli sinna ka Madis.

"Mis sa teed siin siis?"küsis ta käsi mu õlgadele pannes.Siis...

...ma palusin tal enda kõrvale istuda.

"Kas sa tahad minuga uuesti proovida või?"küsisin.

"Jaa.Otse loomulikult."

"Sorry aga ma ..."

"Sa ei taha?"

"Ei ma ei tea.Ma olen endaga vääga segi."Ma ei osanud midagi rohkem õelda.Aga tõesti.Ma ei tea ise ka hetkel :Kes ma olen?Kes mulle meeldib?Milline on päris mina?Kas ma olen minaise?ma tõesti ei tea seda,kuigi soovin et ma teaks seda.Mu pea on mõtetest paks.Mu pea lõhub.Võibolla selles see suur mõtete kuhi süüdi ongi.

Järsku ärkasin olles pingil pikali.Mu kõrval istus Madis.Tal oli väga murelik nägu.

"Kuule mis juhtus?" küsisin.

"Sa minestasid."

"See veel puudus.Tore et sa mind kuskile haiglasse ei viinud."naeratasin talle.Ta naeratas mulle vastu.

"Tegelikult ma kutsusin kiirabi.Nad pole veel jõudnud."

"Eino tänks.Miks sa kiirabi veel kutsusid?"

"Igaks juhuks.Ma tahan et kõik oleks sinuga korras."

"Ega sa mu vanematele ega kellegile teisele ei helistanud."

"Ei."

"Tänan sa oled parim."ning kallistasin teda.Ta kallistas vastu.Kuid siis ma jälle minestasin.Seekord ma ärkasin haiglas.Ning jälle istus mu kõrval Madis.

"Kuule sul on mingi haigus või mingi muu tervise probleem?"küsis ta mult.

"Eem...Minu teada mitte doktor.Madis."selle peale me vaid naersime.Siis tuli ka arst.

"Kuidas ka meie patsient ... Liilia Sista end tunneb?"

"Normaalselt.Kuigi enese tunne võiks olla parem."

"Mina olen teie arst kes uurib teie haigust."Lausus pikk peenike arst.Mu süda hakkas kiiremini lööma sest mul on mingi haigus.

"Mul on mingi haigus?"

"Jah,teil on üsna haruldane haigus. Kahjuks see haigus lõppeb surmaga,kui seda õigel ajal ei ravita."

"Aga kas minul saab seda ravida?"

"Me ei tea seda veel.Sind tuleb veel uuringutele saata."

"Aga kui te pole seda uurinud kuidas te saate öelda et mul on see mingi surmaga lõppev haigus?"

"Sest teil on kõik need tunnused."

"Aga kas te olete ikkagi kindlad et mul on just see haigus?"

"Jah.Me oleme selles 95% kindlad. "

"Aga te pole 5%-is kindlad?"

"Jah."

"Aga mis oń selle haiguse tunnused?"

"Selle haiguse tunnused on minestamine,nõrkus,meeltesegadus,sonimine ja kuutõbisus,vähene söömine,stress."

"Aga ma ju ei soni ega käi unes ringi."

See pikk tohter ei rääkinud minuga enam.Ta võttis mu ratastega voodist kinni ja hakkas seda uksepoole viima.

"Kuhu te mind viite?"

"Uuringutele.Õed!Tulge appi."

Niisis viidi mind kuskile valgesse ruumi.Pandi mind mingile alusele pikali ja hakkati mind uurima.Mulle pandi süstla nõel sisse ja ma ....

________________________________________________________________________________

[A/N] Mu lugejad polnud mulle veel Jossi piinamise eest andeks andnud ja ei kommenteerinud ka sel korral XD

*NB! Hakka mu fänniks ka Facebookis! Kliki lihtsalt EXTERNAL LINGIL! Või otsi lihtsalt x0xLikeMex0x.

Ja veel üks märkus...

Ma olen praegu vanaema juures Käinas ning meil on siin mingi 10 aastane arvuti, mis sel kevadel üles ütles ja üks mu ema tuttav üles putitas. See arvuti on VÄGA aeglane... Vahepeal isegi nii aeglane, et pole seda isegi kilpkonnaga võimalik võrrelda. Täna võib-olla (VÕIB-OLLA) saan ühe lühijutuga maha (kuigi ma pole seda veel isegi alustanud) ja postitan selle (siis kui ta võib-olla valmis saab) homme. Seda juttu postitan easi, sest see jutt on tegelikult juba valmis ja 'draft''ina salvestatud wattpad'i. Teised jutud võivad ilmuda viivitusega. Sorri.

Ja andke teada, kes loeb (kommenteerides).