Minu järjekas Liiliast

43. osa

"Mis nüüd teeme?"küsis tädi.

"Lähme koju."Ning nii me ka tegime ,läksin oma tuppa .Võtsin välja oma läpaka ning läksin netti. Läksin MSNi.Kedagi erilist ei olnud online ning logisin välja jälle. Seejärel läksin magama.

Nädal hiljem .

Paar päeva tagasi teadvustasin endale ,miks ma Inglismaale tulin .Märksõnaks "Hirm".Hirm näha Joosepit.Ma ei mõistnud enam ,mis  ta's nii hirmsat on ja otsustasin Eestisse tagasi sõita.Kuna ma ei tahtnud enam Amy raha kulutada,ostsin endale ise viimase raha eest pileti .Üks odavamaist piletitest oli see ,peaks mainima.Lennuk oli suhteliselt väike .Lehvitasin veel tädile ja läksin lennukisse .Oma koha leidnud ,istusin sinna ja hakkasin muusikat kuulama.Olin täiesti omas mullis.Järsku hakkas lennuk meeletult rappuma.Sattusin paanikasse.Teatati et turvavööd tuleb kinnitada .Rohkem midagi ei seletatud .Järgnes teade ,et mootor on rikkis ja nüüd on kõik hukas.Järelikult varumootor ei töötanud.Ootamatult käis pauk ja pilt oli must.

Piiks.Piiks.Piiks.Heli oli katkendlik .Pea valutas meeletult.Avasin silmad,pilt oli hägune ,kuid selgines aegapikku. Minu kõrval istus keegi noor neiu ja nuttis.

"Kus ma olen?"pärisin kähiseval häälel.Neidis pööras pilgu maast minule.

"Haiglas."

"Kes ma olen ja kuidas ma siia sattusin?"Noor naine hakkas veel hullemini nutma.

"Liilia on su nimi ja sa kukkusid lennukiga alla,"andis ta mulle vastuseid .

"Ja kes sina olet ,et pillid siin."

"Steffi ,su õde .Kas sa tõesti ei mäleta midagi?"

"Ei.Oh issand! Olen ma koguaeg nii kõhukas olnud?"küsisin kui oma kõhtu märkasin.

"Oh õeke ,sa oled 8. kuud rase.Sa oled olnud paar kuud koomas olnud .Sind hoiti masinate küljes ainult lapse pärast."

"Oota misasja?"

"Eem..."

"Kas sa oled mu ainuke sugulane ,et sa siin oled?"

"Ei ,teised olid ka algul siin ,kuid nad kaotasid lootuse ning hakkasid harvem siin käima."

"Tegelikult ,kas sa ..eem arsti ei peaks siia kutsuma?" küsisin.

"Oh ,jah ,pean küll,"lausus mu õde püsti tõustes.Seejärel läks ta palatist välja ja tagasi tuli üks onkel arstikitlis.Ta uuris mind natuke ning noogutas.Ta ütles ,et mul oli korralik peapõrutus ja sellest ka mälukaotus.Seekärel soovitas ta mul lihtsalt puhata.Üsna varsti sukeldusin unenägude maailma ,ainult mul ei olnud mingeid unenägusi.Ärgates oli mu ümber üsna palju inimesi.Imelik hakkas lausa.

"Eem.. tere?"

"Oi Lillia ,sa ei kujuta ette ,kuidas me muretsesime,"ütles üks vanem naisterahvas.

"Mhm.Ja kes sina oled?"küsisin ,"Mu ema?Vanaema?Tädi?Lihtsalt suvakas tänavalt?"

"Ma olen su vanaema,"laususnaine .Märkasin et ta silmad täitusid pisaratega.

"Vanaema,ära nuta.Ma...Mul on lihtsalt mäluga kehvasti."

"Pole midagi ,tütreke ,pole midagi." Sel hetkel tuli sisse üks naine ,kes sarnanes mu vanaemaga.

"Las ma arvan ,kes sa oled ..minu ema?"

"Jah."

"Minu kallis ema ,kes mu kodusyt välja viskas?"küsisin .Üllatusin ise ka oma sõnade peale.Ema viskas mu kodust välja?Oops .Sorry mutt ,et sul margi täis tegin .Ema hakkas nutma.

"Sorry tütreke ,kui ma oleks vaid teadnud ,et sinuga nii läheb ,poleks ma nii teinud."

"Ma pole su tütar ,ma ei taha.Ei taha!"hakkasin karjuma.

"Liilia rahu,"ütles üks poiss.Õigemini noormees.

"Ja kes sina oled?"

"Robb,sinu vend."

"Ah kui tore,terve famiilia on koos .Kes veel?Kas kellelgi on veel soovi olla minu perekonnast ´Ma vaatan et mu pere paljuneb päris kiiresti,alles oli mul ainult õde ,aga nüüd ...nüüd terve suguvõsa!Hästi panete ikka!" Järsku mul hakkas täiega paha.Pilt läks mustaks ja imelik oli .Kuulsin veel kuidads mu nime hüüti.Teadvus kadus.