Minu järjekas Liiliast

40. osa

Kuid nüüd siis vaevas mind mitu mure:Kas isa ja ema lahutavad? Kuhu mina siis lähen?Nad ju ei teadnudki et nad saavad vanavanemateks.

"Kallis. Me peame oma vanematele meie lapsest rääkima."

Robby vaatas mind suu lahti.

"Sa...Ssa oled rase?"

"Jah. Joosep me peame kiirustama ,ehk minu ema ja isa jäävad kokku."

"..." "Aga mida see mõjutab ,kui me neile räägime?"päris Joss.

"No äkki nad lepivad ära.Tegelt me peaksime sinu vanematele ka rääkima. See oleks ju aus."

"Ega poleks ka hea kui nad kõike kusagilt linnapealt kuulevad .Parem on ise rääkida."

"Kah õige. Aga äkki lähme homme linna?"küsisin poisile otsa vaadates.

"Olgu .Aga ma lähen siis praegu asju kokku panema ning jätan vaikselt Karliga ka hüvasti. Sobib?"Noogutasin.Ta tegi mu laubale õrna musi ning lahkus.Vaatasin Marrule ja Robbyle otsa.

"Igav on. Teeks midagi?" sõnasin ning panin tähele et mul on viimasel ajal koguaeg igav olnud. 

"Äkki mängime monopoli?" pakkus Marru.

"Olgu." Maarika tõi teisest toast monopoli ning hakkasime mängima. See oli Maailma linnadega monopol. Lühikese ajaga olid minu käes Montreal ja Riia - mõlemad kõige kallimad. Ehitasin sinna kähku hotelli peale ning hakkasin pappi nöörima.Lõpuks oli nii palju viiemiljonilisi käes et oli tarvidus rahast lahti saada. Tegime siis uue reegli - parklast möödudes 200k või suurem summa. Mina muudkui lappisin oma viie miljonilisi sinna. Kuid raha tuli kogu aeg juurde. Mul oli juba suur mure. Hakkasin rente küsimata edasi mängima .Hakkasin juba vaikselt rahast lahti saama.Lõpuks jäin ka pankrotti .Olin õnnelik et mäng läbi sai. Siis vaatasin kella ning otsustasin magama minna ,kuna kell oli juba palju. Järgmisel hommikul ärkasin telefoni helina peale . Musi helistas ning küsis millal me minema hakkame. Otsustasie et kusagil lõunal. Aeg lendas linnulennul ning me istusime juba bussi. Terve tee me lobisesime niisama üksteisega. Kui kohale jõudsime ,otsustame et räägime kõigepealt minu vanematega ja siis Jossi vanematega. Kui olime jõudnud minu kodu uksetaha tundsin kuidas süda kiiremini ja valjemalt tuksuma hakkas.

"Ma kardan," ütlesin Joosepile. 

"Ära karda,miski ei tohiks ju halvasti minna," kostus mu kõrvalt. Astusime majja sisse. 

"Ema! Isa! Ma olen kodus," hüüdsin ketse jalast võttes.

"Tere tütreke ," tervitas ema mind ning seejärel mind kallistades.

"Tere jah," tervitasime Joosepiga vastu.Me ei liikunud paigast.

"Noh mis te siin passite? Tulge edasi," sõnas ema.

"Kadri, meil on vaja sinuga ja Tomiga rääkida," ütles Joosep.Ta oli alati mu ema Kadriks ja isa Tomiks kutsunud.

"Äkki läheme elutuppa?"

"Ikka," laususin mina.Läksime siis suurdetuppa ning istusime diivanitele.Mina ja Joosep ühele ning ema teisele.

"Kus isa on?"pärisin. Vastuseks sain õlakehituse.

"Mis teil siis mulle rääkida oli?"

"Ema asi on nüüd nii ,et ...."ma ei suutnud lauset lõpetada.Nii raske oli.

"Meie Liiliaga saame lapse,"teatas Joosep.