Minu järjekas Liiliast

30. osa

Tegin endale kohvi ning läksin õue ,väikesele, 2-astmelisele trepile istuma.Jätsin ka ukse lahti.Päike hakkas alles tõusma ja kaste oli ka maas.Mõtlesin et kas tõesti on veel vähe.Kui olin vaadanud kella sain teada et kell oli alles 6.23. "Enam ma magama ei jää,sest olen juba kohvi joonud ja värskes õhus olnud.Ei noh täitsa tore."mõtlesin. Kuid siis...

.. tuli Joosep häästi vaikselt ning haaras mult ümbert kinni.Ma võpatasin.

"Hommikust, kallis ,"olid esimesed sõnad mu kallima suust.So sweet.

"Ommik.Kas oli hea uni?"küsisin.Vastuseks sain ühe magusa musi.

"Kas see oli jahh?"küsisin.

"Jah.Sain magada oma tiigrikese kõrval.See oli mõnus."

Nii me siis jutustasima paar tundi ning läksime koju.Muidugi mina enda koju ja tema enda omasse.

 Paari aasta pärast . 

Oi tere Päevik! Pole ammu kirjutanud.Minul läheb suhteliselt hästi ,arvestades seda kuidas sinul on läinud.Kogusid ju kapil tolmu.Me oleme hetkel Joosepiga lahus,aga ei tea kui kauaks.See aeg mis me nüüd siin koos-lahus oleme olnud on olnud suht jube.Ning mul on veel üks probleem - ma olen rase.Joosep sellest ei tea.Ma olen 16.Juba.Või võiks öelda veel 16. Mõnes mõttes ma soovin et ma poleks teda kunagi kohanud.

 Järgmine päev .

Kohtusin eile Joosepiga.Tal oli jälle mingi tibi käeotsas ning ta veel nagu naeris minu üle.Mulle vähemalt tundus nii.Käisin jalutamas, et saada halbadest mõtetest lahti.No kui seda nii nimetada võib.Pea on mõtetest täis. Lähen praegu poodi.Õigemini lähen poe uksest sisse.Kõnnin soojatoidu letini ning võtan sealt natuke süüa.Jalutan kassa poole.

"Liilia!" kuulen tuttavat häält.Ei tea kes see küll on.

Keeran end ümber ning nägin ...