Minu järjekas Liiliast

39. osa

"Võiks küll. Miks mitte?"

"Jahh . Miks mitte?" laususin ma silma pilgutades.Tõusime ning hakkasime Marru poole liikuma.Äkki tundsin kuidas küs soe käsi haaras minu oma. Sain aru et mu põsed hakkasid õrnalt roosatama.Nii me kõndisimegi Maarika kodu poole. Kui korterisse sisse astusime avanes meile üllatav vaatepilt. Vähemalt minu jaoks oli üllatav vaatapilt.Sest seal ta oli omas täies hiilguses koos Marruga. Nad istusid lohakalt diivanil.Ma sulgesin silmad ning avasin need jälle. See ei olnud võimalik .Liikusin tema suunas .

"Robby!"

"Lil?"

"See olen mina muidugi .Oh issand ma pole sind nii kaua näinud."sõnasin oma venda kallistades.Mul oli teda nii hea meel näha.Ta oli nüüdseks 14 aastane. Ta ei ela enam minu ning ema-isaga ,sest poiss läks krutskeid täis.Vend läks lihtsalt poodi ning hakkas huligaanitsema . Niisiis saatsid ema ja isa ta maale vanaema juurde . Mingi aega ma isegi igatsesin ta lollusi. See oli umbes 5 aastat tagasi.

"No kuidas sul siis läheb ? Oota las ma vaatan sind .Sa oled nii suureks kasvanud! Kas ma olen kiviajas elanud?" arutan valjult.

"Enam-vähem läheb kah. Georg on mind ikka vahepeal külastanud ka , et ma igavusse ei sureks.Ning ma arvan ka ,et sa oled kiviajas elanud .Kas sa midagi mobiiltelefonidest ei tea?"

"Ei . Mis moodi neid mobilaid kasutatakse?" mängisin kaasa.Robb võttis taskust telefoni ning hakkas mulle näitama ,kuidas mobiiliga kellegile helistada.

"Nii nüüd võtad klahvi luku maha - vajutad siia ja siis siia . Said aru?"

"Jah issi ! Aga kas see mobila ohtlik pole?"

"Oh ei! "

"Näe ma oskan kaa" ütlesin taskust mobiili haarates.Näitasin talle mis ma oskan .

"Kuule kuidas sa Maarikat tunned?"

"Eem... netist." 

"Oki ."laususin ning istusin diivanile. 

"Joosep ,tule istu minu kõrvale." Nii Joss tegigi. Natukese aja pärast ta küsis: "Kes see poiss sulle on?"  See tundus nii nagu ta oleks armukade. Muigasin. 

"Ta on mu vend ." ütlesin ta kätt haarates. Ta käed olid nii soojad ning mul on raske ülejäänud tundeid kirjeldada.Mind vaevas veel üks mure. Peale natukest mõtlemist otsustasin selle ära klaarida.

"Joss?"küsisin sosistades ning lisasin, " kes meie oleme?"

"Kui sul midagi selle vastu pole võime ju uuesti paar olla."

"Mul pole midagi selle vastu.Kuid ära murra mu südant uuesti."

Ta keeras vakselt oma pilgu minu poole .Mina ju vaatasin teda. Ta suudles mind. Olin seitsmendas taevas. Vist. Kui selline asi olemas on. Üli hea tunne valdas mind ,teades et nüüd om meie vahel kõik korras . Kuid siis küsis Robb minu käest ,et kas ma uudist tean.

"Ei." vastasin.

"Ema tahab isast lahutada. "

"Miks?"

"Ta arvab et isal on teine."

"Miks?"

"No mina ei tea."

Kuid nüüd siis vaevas mind mitu mure:Kas isa ja ema lahutavad? Kuhu mina siis lähen?Nad ju ei teadnudki et nad saavad vanavanemateks.

"Kallis. Me peame oma vanematele meie lapsest rääkima."

Robby vaatas mind suu lahti.

"Sa...Ssa oled rase?"

"Jah. Joosep me peame kiirustama ,ehk minu ema ja isa jäävad kokku."

"..."