Minu järjekas Liiliast

27. osa

"Jah ,sellepärast et ma olen liiga noor."

"Milleks noor?"

"Selleks mis seal nägemuses oli.Ma olen ju alles 14.See mees mu nägemusest võisid olla ka sina."

"Kas ta nägi minu moodi välja?"

"Tal olid mustad juuksed nagu sinulgi ainult et geeli polnud peas."

"...."

"Kas selline on sinu meesideaal?"

"Ma ei ole endale meesideaali seadnud ."Tekkis vaikus .

"Tõesti see võisid olla sina ."ütlesin .

"Arvad?"

"Sul on ju mustad juuksed ."

"Oli tal veel minulikke jooni?"

"Ei tule praegu meelde küll ."

"Tead,ega ma nägin ka muingit nägemusemoodi värki-särki ."

"No mis sa nägid siis ,musike?"

"Ma nägin sind ja ennast .Sa olid rase ja ma tegin sulle abielu ettepaneku.Sul oli juba suur kõht ees ."

"Oot-oot .See ei saa olla nii."

"Miks?"

"Sest ,sest ..Ah unusta ära."

"Mis sest?"

"Noh ma nägin sama asja."

"Niiet me nägime sama asja.Siis on ju tore."

"Kuule kas sa lõppu nägid?"

"Millist lõppu?"imestas Joosep.

"Kas ma ütlesin ei või jah?"

"Ei näinud."

"Aga mu reaksooni?"

"Sa minestasid."

"Tõesti?"

"Tõesti ."kinnitas ta.

"See on nii naljakas et me nägime sama asja."ütlesin.

"On küll.Mis sa arvad kas see läheb nii?"

"See on meie enda teha."

"Kah õige."

Ma läksin Jossi juurde ja suudlesin teda.

"Mille eest?"päris ta .

"Ma ei suutnud vastu panna."

"Kas ma olen siis tõesti nii ahvatlev?"

"Vahel.Aga praegu olid eriti ahvatlev."

"Tibukene, aga sa ei vastanud ennem mu küsimusele.Mis sa teeksid kui ma su maha jätaks?"

"Ma arvan et üritaks sind tagasi võita või otsiks uut elumõtet."

"Kas ma olen siis su elu mõte?"

"Hetkel küll vähemalt.Muidugi kui sind mul enam poleks siis ma asendaksin su näiteks mõnest varjapaigast võetud koera või kassiga."

"Tahad öelda et sa vahetaksid mu looma vastu välja."

"Võimalik.Sa oled mu lõvi."

"Urr-urr ma söö-su-ää."mõrises ta mulle.Ma hakkasin laginal naerma.

"Aga sina oled mu hüään.Või tahad sa tiigrike olla?"

"Ma olen parem ka kasslane.Niiet olen su tiigrike."ning tsiteerisin tiigrit mingit imelikku viisi urisedes.

"Kuule,tegelt on mul sulle ka üks küsimus."

"Tulista."

"Kuidas Daisy teadis haiglasse tulla?"

"Ma ei tea.Ma ei teadnud et ta siiakanti tuligi."

"Aga ta pidi siis ju arvama et sina oled haige mitte mina."

"Üsna loogiline.Kuule unustame nüüd Daisy,sest praegu oleme ainult sina ja mina."ütles ta ning suudles mind.Loomulikult ma suudlesin vastu ka.Mee muudkui suudlesime ja suudlesime kuni lõpuks amelesime.Ja mis kõige kurvem.Nii hea oli olla kuni ...