Teised irvitasid ikka veel.
"Hallo inimesed lõpetage ära" ütlesin vihaselt juba.
Johanna köhatas.
"Johanna sina ka, sa oled mu õde sa pead mind toetama mitte nagu mingi lollakas teistega nõustuma" ütlesin peaaegu karjudes juba.
"Ashley rahulikult nüüd" rahustas Noah.
"Mida te kogu aeg siis räägite, et mingi sebimine käib. Ma ei jaksa enam! Me oleme alati sellised olnud ja loodetavasti jääme ka sellisteks" olles Juba väga vihane.
"Ash rahu" tuli Rac mu juurde.
"Lõpeta ära! Sa ei suuda ka mind toetada üldse" lükkasin ta välja sirutatud käe kõrvale.
Kõndisin vihaselt auto juurde.
"Ashhhhh!!!" kuulsin ma Racheli karjumist.
Ma ei kavatsenudki temast välja teha.
Hallo Joseph ei sebi mind me oleme 17 aastat sõbrad olnud ja jääme ka nendeks.
Ronisin "meie" voodisse ja tõmbasin kardina ette.
Istusin keset voodit.......ja..........ja.....hakkasin nutma.
Ning nutsin veel.
Ma murdusin.
Lõpuks.
Mul on nii raske kui keegi mind ei toeta.
Ja iga asja peale kohe imeliku pilguga vaatavad.
Auto ukse hääl käis.
Sellega lakkas ka mu nutt.
Ma ei kavatsenudki näidata kellelegi et Ashley Millie Young lõpuks nutab.
Üritasin olla nii vaikselt kui võimalik.
Kuid äkki kostis kardina tagant vaikne hääl.
See hääl kuulus Josephile.
"Mill?"
Ma vaikisin.
"Mill ma tean, et sa oled seal." ütles hääl taas.
"Palun kas ma võin tulla?" lisas ta siis.
Ma ohkasin.
Ronisin kardina juurde ning tõmbasin selle eest.
Mind vaatas kurbade silmadega poiss.
Ta sirutas käed välja, et me kalli teeks.
Ma lausa lendasin ta kätevahele.
See kallistus kustutas kõik kurbuse.
Joseph ronis minu kõrvale voodisse.
Ja ma lihtsalt lamasin ta kaisus.
"Ma ei tea mis neil viga on" ütles ta vaikselt.
"Nad on lihtsalt nõmedad jobud" ütlesin pahuralt.
"On küll ja" nõustus ta minuga.
"Joseph ma ei tea miks nad nii arvavad aga me olemegi ju kogu aeg sellised olnud, eks?" rääkisin sosistades.
"Sul on õigus pisike, ma loodan, et sellepärast meie kallistused ei lõpe" ütles ta vaikselt.
"Ei lõpe. Ma armastan su kallistusi" ütlesin naeratus näol.
"Aitäh, et sa olemas mulle oled" ütles ta siis.
"Aitäh pigem, et sina mulle" naeratasin talle.
"Vabandust, et ma nii moodi karjusin enne" vabandasin siis.
"Kõik on korras. Nad said aru" ütles ta rahustavalt.
"See on hea" vastasin siis.
"Lähme hommikust sööma?" ütles ta minu poole vaadates.
"Lähme" ütlesin püsti tõustes.
Tõusime voodilt püsti ning ma sättisin teki korda.
Astusin autost välja kui Rac mind juba kallistama jooksis.
"Anna andeks mulle" ütles ta õnnetult.
"Anna sina mulle andeks, et ma sinu peale nii moodi karjusin" vastasin talle.
"Sina ei ole milleski süüdi" ütles ta vaikselt.
"Olen ikka"
"Ei ole" vastas ta kõva häälega.
"Okei okei mai suuda vaielda sinuga" vastasin alla andvat.
"Väga hea"
Samal silmapilgul jooksis mu juurde Johanna.
"Õeke anna andeks" ütles Johanna peaaegu, et nuttes.
"Kõik on korras. Ma ei oleks ise ka pidanud karjuma nagu imelik siin" ütlesin talle.
Liikusime laua juurde.
Noah ja Jonas tõusid samal ajal püsti.
"Kuule Ash sorri, et me nii lollakalt käitusime" ütles Jonas.
"Ash anna mulle ka andeks" ütles Noah siis.
"Kutid ausalt kõik on korras. Ega ma ka ei oleks pidanud siin mingi karjuma." vastasin neile naeratades.
Me kallistasime.
Kutid olid hommikusöögi ise teinud.
Joseph istus mu kõrvale ning pani käe ümber minu.
Vaatasin teda üllatunud pilguga aga ta ainult naeratas.
Tõusin püsti, et endale mahla kallata.
Joseph pidi loogiline, et käe ära võtma, vastasel juhul oleks see väga imelik välja näinud aga okei.
Kallasin endale mahla ära kui Joseph märku andis, et ma ka talle kallaksin.
Kallasin mahla ära ning istusin tagasi.
Joseph pani käe mu reiele.
Võtsin ta käest kinni ning tõstsin käe tema jalale.
"Toit on siiski veel seal pool" ütlesin muiates.
"Toit on seal pool ka" osutades minu toidule.
"Söö nüüd" naersin ma.
Peale söömist tahtsin ma randa minna.
Rac ja Johanna ei viitsinud tulla.
Seega ma läksin üksi.
Kõndisin väikest metsarada.
Ja jälle pidin ma mäest üles minema ja siis jälle alla.
Lootes, et see kord ma ei kuku näoli oli asjatu.
Ma kukkusin.
Näoli.
Liiva sisse.
Jälle....
Miks kõik ainult minuga juhtub mõtlesin ma enda peas samal ajal püsti tõustes ja riideid pühkides.
Kõndisin veeni.
Võtsin plätud jalast ning kõndisin jalgupidi vees.
Rand oli lihtsalt imeilus.
Kõndisin natuke veel kui äkki nägin liival midagi.
Muidugi läksin ma vaatama.
Need olid linnumunad täpsemalt kolm tükki.
Imetlesin neid kui äkki keegi mulle seljataha ilmus.
See oli.........
-------------
Loodame, et teile meeldib ja kindlasti votege ning naeratus:))
YOU ARE READING
Parimad sõbrad
Romance✅ Ashley ja Joseph on eluaeg sõbrad olnud. Tõesti juba 17 aastat, nagu öeldud terve elu. Käes on 12.klassi lõpetamine ning selle ajal juhtub palju. Tülid, suvi, sõprus, tuleviku plaanid ja muidugi ka armastus ning kahjuks ei puudu sellest nimekirjas...
