Parimad sõbrad

Osa 17

See oli Jonas.

Ma ehmatasin.

"Oi tsau! Sa ehmatasid mind" ütlesin kohmetult.

"Tsauki ja! Sorri ma ei tahtnud sind ehmatada" ütles Jonas vabandavalt.

"Ei ega sina süüdi ei ole, et mul nii halvad närvid on" naeratasin talle.

"Tulid jalutama?" lisasin siis.

"No tegelikult ma otsin Raci" ütles ta siis.

"Aaa okei ma ei ole näinud teda aga ta oli Johannaga mingi aeg"

"Aaa okei ma lähen vaatan sinna" ütles Jonas ning lahkus.

Kõndisin veel natukene.

Märkamatult oli vesi mõnusalt soojaks läinud.

Ma tahan ujuma minna mõtlesin äkki.

Hakkasin matkaauto poole jooksma, et Johanna ja Raci ja poisid ka kutsuda.

Jõudsin liiva künkani.

Muidugi olin ma unustanud selle mäe ning nii ma edasi jooksin.

Ning...

Ma....

lendasin....

jälle...

sinna....

kuradi...

liiva...

sisse....

näoli....

"ARGHHH" karjusin ma üle ranna.

Kas te teete nalja või? Kuidas on võimalik mitu korda ühe mäe peal näoli liiva sisse lennata. Ilmselgelt ainult minuga võimalik.

Tõusin sealt kuradi neetud liiva seest püsti ning pühkisin riided puhtaks.

Jooksin autoni.

Rac ja Jonas rääkisid omavahel.

Noah magas päevitus toolis.

Johanna luges ajakirja.

Ning Joseph...oli järelikult autos.

Avasin auto ukse.

"Joseph?" küsisin ma.

"Ash?" kostis hääl mulle vastu.

Kõndisin "meie" suure voodi juurde ning tõmbasin kardina eest.

Voodil lebas Joseph.

"Mis sa teed?" küsisin ta kõrvale pikali visates.

"Ma mõtlen" ütles Joseph.

"Millest kui küsida tohib?" küsisin tundes uudishimu.

"Kõigest" ütles ta kohe.

"No kõik on lai mõiste" olles ikka veel uudishimulik.

"No suvest, tulevikust, armastusest, sõpradest, sinust" luges ta ette.

"Ja kas sa jõudsid selgusele?" küsisin tema poole vaadates.

"Jõudsin" naeratas ta minu poole näoga keerates.

"Mul on tegelikult üks palve" ütlesin Josephile tehes kutsika silmi.

"Nii, milline?" küsis ta kergitades kulme.

"Lähme ujuma.Vesi on niiiii soe" venitasin i tähte pikalt.

"Muidugi lähme!" oli Joseph kohe nõus ja tõusis püsti.