Parimad sõbrad

Osa 57

Istusin kuskil nurgas telefonis kui emps äkki nutma puhkes.

"Issand mis juhtus?" Tõusin ehmudes püsti.

"Ma ei suuda valida millist lutti osta!" Nuuksus emps.

"Rahu, ära nuta! Osta siis mõlemad?" Üritasin ta meelt parandada.

"SELLES ASI ONGI ET MUL ON TÄPSELT 31 LUTTI VALIKUS!" Kriiskas emps veel kõvemini ja hakkas südant lõhestavalt nutma.

Ohkasin ning kõndisin ta kõrvale. Hakkasin õiget lutti valima. Lõpuks kui me olime suutnud kaks lutti välja valida hakkasime me koju sõitma.

Avasin just autoukse, et välja astuda kui mu pilk jäi pidama ühel objektil. Bradley auto seisis meie maja ees. Imelik, et ma seda kohe tähele ei pannud. Mõtlesin enda peas. Võtsin tagaistmelt kotid ning kõndisin maja poole. Bradley oli ilmselt Johanna toas.

Ohkasin ning sulgesin enda toa ukse. Viskusin voodile pikali. Voodiriided olid just vahetatud mis tegi lamamise 10 korda paremaks. Sulgesin vaikselt silmad kui äkki üle toa mu telefon helisema hakkas. Ohkasin ning vandusin oma ette helistajat ning ajasin ennast voodist püsti.

Ainuke probleem oli see, et ma ei leia oma telefoni. Hakkasin asju kotist välja tirima.

Kus see telefon olla võib!?! Rääkisin närviliselt enda ette.

Lõpuks leidsin telefoni mis oli voodipesu vahel. Kuidas see sinna sai ma ei tea. Aga helistajaks oli Rachel.

"Jah, ma kuulen sind?" Vastasin telefoni vastu võttes.

"Võttis sul ka alles aega." Manitses Rachel mind.

"Ma otsisin seda sada aastat, aga räägi asjast."

"Ühesõnaga homseks oled valmis?" Uuris Rachel minult.

"Valmis milleks?" Ei saanud ma aru.

"Road tripiks loomulikult!" Ütles Rachel üllatunult.

"Esimest korda kuulen." Olin ma topelt üllatunud.

"Mis mõttes?"

"Ma ei tea sellest midagi!" Ütlesin närviliselt.

"Kuidas ei tea? Oled kindel? Ma nagu ütlesin Johannale." Seletas Rachel ikka veel sellise häälega nagu ta arvaks et ma teen nalja, et ma sellest midagi ei tea.

"No see armunu pole mulle midagi öelnud." Mu hääles oli kuulda solvumist.

"No ega sa ise parem pole!" Naeris Rachel.

"Lõuad."

"Okei, okei aga homseni! Ole kell 9:00 maja ees." Seletas Rachel ning juba oligi kõne katkenud.

Ohkasin ning seadsin sammud uksest välja Johanna tuppa. Koputasin ning juba oligi kuulda Johanna häält. Uks avanes ning Johanna astus välja.

"Mis juhtus?" Oli Johanna närviline.

"Miks sa ei öelnud mulle, et meil homme mingi road trip?" Olin ta peale pahane.

"Mis asja? Aaa see... no sorry läks meelest."

"Teine kord pea ikka meeles armunu selline." Hakkasin ma vaikselt naerma.

"Lõuad. Me oleme ainult sõbrad."

"Jaja..." Venitasin ma.

"Päriselt. Aga ma lähen nüüd." Ja juba oligi Johanna kadunud.

Kõndisin trepist alla. Paps istus diivanil ja vaatas telekas. Emps toimetas köögis. Kõndisin vaikselt kööki. Võtsin kausist õuna ning istusin empsi vastu laua taha.

"Kuule, kas sobiks kui me Johannaga läheks homme paariks päevaks reisile? Autoga muidugi." Uurisin vaikselt kuna kartsin ta reaktsiooni.

"Niisama lõbu reis?" Küsis emps kõhklevalt.

"Ei, me lähme Josephi sünnipäeva tähistama." Selgitasin talle.

"No hea küll siis." Andis emps järele.

"Aitähhh sulle!" Kallistasin empsi.

"Aga me peame kingi talle ostma ju?"

"Aaa peame ja." Sain ma sel hetkel aru.

"No lähme käime ära ruttu." Tõusis emps laua targant püsti.

Jooksin esikusse ning toppisin oma jalanõud jalga. Haarasin kapilt veel enda telefoni mille ma enne sinna asetanud olin.

*tund hiljem*

Keerasime autoga maja ette. Majja jõudes võtsime vaikselt jalanõud jalast ja võtsin suuna enda tuppa. Emps läks elutuppa papsi juurde. Tuppa jõudes helistas Joseph.

"Ja ma kuulen sind?"

"Sa tuled siis homme ikka? Palun ütle, et sa tuled!!" Undas Joseph telefoni.

"Rahu, ma tulen." Naersin ma.

"Jesss!" Naeris nüüd ka juba Joseph.

"Mõtle Ash ma saan 18! See on ulme!"

"See väga ulme lausa!" Naersin ma ikka veel.

Rääkisime natuke veel ning lõpetasime kõne. Panin telefoni laadima ja otsisin magamiseks riided välja. Kõndisin vannituppa ning lasin soojal veel enda peale langeda. Pesin näo ja hambad. Tulin vannitoast välja ning hakkasin alles nüüd asju pakkima.

*tund hiljem*

Sain lõpuks pakitud. Pidime minema road tripile umbes kaheks nädalaks. Suht pikk aeg. Aga no me tahame pool Ameerikat läbi sõita ning sellepärast see nii kaua võtabki. Pugesin kiiresti voodisse teki alla. Ning juba paari minuti pärast olingi juba sügavas unes.
———————

Ärkasin hommikul sellepeale, et Johanna hüppas mu voodis. Mõmisesin talle ainult vastuseks ning ajasin ennast vaevaliselt püsti.

"Tee nüüd ruttu!" Hõikas Johanna ning juba oligi ta läinud.

"Vahetasin riided ning viisin asjad alla korrusele. Võtsin laualt nutella saiad.  Johanna juba sõi omi. Sõime saiad ära umbes viie minutiga. Kuulsin auto signaali maja eest. Kallistasime empsi ja papsi ning juba olimegi maja ees.

"Mida kuradit?" Oli Johanna esimene reaktsioon...

                 ———————————-
See osa on kiiresti tehtud nii, et vabandust kui ei ole just kõige põnevam : )