Parimad sõbrad

Osa 60

"Ei midagi hullu, lihtsalt..."

Joseph venitas. Tundus nagu oleks ta kõhelnud kas öelda. Kuid kaval pilk ei kadunud ta silmist.

"Ära venitaaaa!!" Vingusin ma Josephile.

Joseph ohkas ning võttis mu käest kinni. Samal ajal mulle silma vaadates. Kaval naeratus tuli taas ta suule.

"Ash, see kindlasti ei ole praegu õige koht ja aeg ja nii edasi aga...vaata kui me sügisest ülikooli lähme eks?" Jutustas ta.

"Niii..." Ütlesin kõhklevalt.

"Ma nagu mõtlesin,et...no ühesõnagakassatahaksidminugakooselada?" Vuristas Joseph ruttu välja.

Joseph vuristas lause nii ruttu välja, et mu aju ei teinud minuga koostööd. Ma kogusin ennast paar sekundit. Ja lõpuks jõudis see lause mulle täielikult kohale.

"Muidugi ma tahan!!" Hõiskasin ma ning hüppasin Josephile kaela.

Joseph ainult naeris ning kallistas mind. Tegin talle umbes sada musi. Tõmbasin Josephi voodile pikali ning ronisin talle kaissu. Olime paar minutit liikumatult. Kuni selle hetkeni kui mul JÄLLE palav hakkas ning ma ennast püsti pidin ukerdama.

"Lähme teiste juurde." Ütlesin Josephile ning sättisin enda õlgadele pleedi mis ennist oli sealt langenud.

Teiste juurde tagasi kõndides saatis küsimusi täis pilk. Naersime oma ette ning istusime diivanile.

"Kõik korras?" Tundis Rachel huvi.

"Jaa, absoluutselt!" Vastas Joseph ennem kui ma suugi jõudsin avada.

Istusime mõni minut vaikuses. Vaikuse katkestas Johanna. Kes tuli köögist.

"Ma tõin küpsiseid, tahate ka?" Ütles ta ning pani kausi küpsistega lauale ning ise istus sinna samma lähedale diivanile.

Kõik tahtsid küpsiseid nii, et juba paari minuti pärast polnud kausis enam ühtegi küpsist.

"Kuuulge meil on ju autos head paremat!" Kargas Noah äkki püsti.

"Sellise ilmaga kavatsed välja minna või?" Ütlesin kõhklevalt.

"Ega kurku ei saa kuivama jätta." Ütles Noah ja juba oligi ta uksest väljas.

"Reaalselt ta lähebki." Ei suutnud ma oma silmi uskuda.

"Ega kui Noah mingi puuga pähe saab...ega see teda enam lollimaks ikka ei saa teha kui ta juba on." Naeris Rachel, keeras selja ja kõndis kamina juurde.

Naersin vaikselt selle lause peale.

"Sa vaatad Noahi nii näljase näoga." Naeris Joseph mu kõrval ning nügis oma küünarnukiga mind.

Hakkasin kõva häälega selle peale naerma.

"Ja kui vaatangi? Kas see häirib teid härra?" Itsitasin ma.

"Muidugi häirib! Mis on Noahil mida minul ei ole?" Naeris Joseph koos minuga.

"Noahil on välimus, sinul mitte." Naersin nüüd juba väga kõvasti.

"Jää vait!!!" Tegi Joseph läbi naeru beibe häält mille peale me veel hullemini naerma hakkasin.

"Kuulge naerukajakad, tulge võtke ka juua!" kutsus Noah meid.

*paar tundi hiljem*

Kõik olid juba piisavalt täis. Ainult mina ja Joseph olime see kord kuidagi vähem joonud. Ja see on kusjuures ime kuna tavaliselt olen mina eriti see kõige suurem joodik. Õnneks oli torm täielikult kadunud. Mina ja Joseph nagu ikka...naersime. Kõndisime roomates trepist üles. Joseph muidugi eriti naljakalt mille peale ma kõht kõveras naersin.

Meie tuppa jõudes partsatasime me voodile. Vaatasime mõlemad lage ning ohkasime samal ajal. Kuid äkki tuli mulle üks asi meelde. Ruttu ajasin ennast voodist püsti ja tormasin kohvri juurde. Natuke aega otsimist ja leidsingi.

"Jossu tule siia!!" Ütlesin kavalalt.

"Cmooon!" Naeris Joseph kuid siiski ajas ennast voodist püsti, et minuni kõndida.

Tõusin püsti ning käskisin Josephil silmad kinni panna. Naeratasin oma ette ning surusin kingituse Josephile kätte mille peale ta silmad avas.

"Oh Ash, sa tead, et poleks vaja olnud." Naeratas Joseph ja avas kingi.

Pakis oli väike ripats ketiga. Ripats oli palli kujuga ja palli sees oli minust ja Josephist pilt. Ning muidugi Josephi lemmik šokolaad. Kui Joseph seda pilti nägi jäi ta vaikseks. Vaatas seda paar hetke ja siis uuesti mind ning järgmisel hetkel olin ma Josephil seljas ning me langesime voodi peale.

Suudlus oli jõuline ja ahne. Läksin sellega kaasa.

"Ma armastan sind!" Sosistas Joseph suudluse vahele.

"Mina sind ka!" Ütlesin vaikselt.

Joseph naeratas ning eemaldus minust. Ajas ennast sekundiga voodist püsti tegi akna lahti jättes selle praokile. Võttis pusa seljast ning tõmbas mu endale selga. Sättis voodi valmis ning pani mu maha ja teki mulle peale. Ise puges mu kõrvale ja võttis mu kaissu.

"Sa ikka mäletad." Naeratasin ma.

"Absoluutselt!" Naeratas Joseph vastu.

*hommikul*

Ärkasin kuna esimesed päikesekiired paistsid mulle silma. Joseph nohises mu kõrval mõnusalt. Tundsin ta sooja hingeõhku enda kaela vastu. Naeratasin enda ette ning keerasin ennast sujuvalt näoga Josephi poole. Tegin ta põsele musi. Kuid ta ei ärganud. Tegin musi nüüd suule. Joseph naeratas silmad kinni ning lõpuks avas need ning vaatas mulle oma roheliste silmadega otsa. Ta naeratas.

"Hommikust!" Sosistasin vaikselt.

"Hommik sullegi musi!" Naeratas Joseph.

Kaua ei saanud me seda hetke nautida kuna juba kostus alt korruselt kõva klirina hääl. Ehmusime mõlemad ning tormasime sekundiga uksest välja alla korrusele.

Alla jõudes ei osanud ma midagi öelda vaid ma lihtsalt vaatasin.

"'Mees mida sa korraldad?" Ütles Josephi tume häält ärritunult.

--------------------
Loodame, et meeldis ja enjoy❤️