Hakkasin eluga pudeleid kokku korjama.
Neid oli kõikjal. Kallasin kõik sodi prügikotti kokku.
"Ma sain enam vähem korda üleval!" Kuulsin äkki Johanna häält enda selja taga.
"Appi ma ei ole õue vaadanud ju!" Ehmusin ma sel hetkel kui olin just elutoa koristamise lõpetanud.
Samal ajal tulid teised trepist alla ning sättisid ära minema. Kallistasin neid kähku. Jooksin Johanna vastust kuulamata õue. Õnneks ei olnud seal seis kuigi hull. Vähemalt natukenegi oskavad nad puhtust pidada mõtlesin enda ette. Mu telefon hakkas helisema. Issand Joseph on ikka veel mu toas ju! Ehmusin hommiku jooksul juba mitmendat korda.
Telefoni vastu võtmata jooksin oma tuppa, et Joseph sealt välja lasta.
Ust avades ei olnud mu toas kedagi. Imelik... mõtlesin enda peas. Kõndisin akna juurde kui äkki ukse sulgumist kuulsin ja Joseph mind pikali jooksis ja ma voodile maandusin.
"Miks sa mind üksi jätsid?!??" Tegi Joseph kutsikasilmi.
"Ma pidin maja ära koristama, mu vanemad jõuavad iga hetk ja ma ei tahtnud riskida, et nad siia tuppa sisse lendavad." Tegin talle kutsikasilmi vastu.
"No hea küll see kord saad andeks!" Naeris Joseph surus oma huuled korraks mu huultele ja maandus mu kõrvale.
Kuulsin alt korruselt välisukse häält. Ilmselt jõudsid emps ja paps Jackiga koju. Ajasin ennast istukile, et toast välja minna kui Joseph mind peatas.
"Kuule see ka veel ma mõtlesin, et äkki viiks täna veits asju korterisse ära?" Seletas Joseph mulle.
"Sul endal asjad välja vaadatud juba veits või?" Küsisin Josephi kõrvale tagasi istudes.
"No kuule mis sa arvad, et mul ka nii palju asju kui sul?" Hakkas Joseph naerma ning silitas mu põski.
"Ma lihtsalt tahan sinuga kahekesi olla ja sinu kõrval iga järgnev hommik ärgata..." Lisas Joseph mulle sügavalt silma vaadates.
"Ja, okei ma otsin mõned asjad ära kokku ja lähme täna!" Sasisin Joseph juukseid ning lahkusin toast.
Trepist alla kõndides kuulsid köögist nõude kolinat. Ilmselt emps. Kööki sisenedes tervitasin ja Kallistasin empsi ning istusin laua taha.
"Te päris rahulikult olnud ma vaatan, et arvestades kui korras siin kõik on." Naeratas emps.
"Hehe no ikka!" Vastasin talle kähku.
"Kuule ma viin täna mõned asjad enda korterisse ära. Ilmselt jään ööseks." Seletasin talle.
"Aaa okei. No siis ma tean vähemalt."
"Ma nüüd üles tagasi. Joseph on ka siin muide." Ütlesin laua tagant püsti tõustes.
"Oo teda pole tükk aega näha olnud. Las tuleb käib all korra."
"Miks?" Ei saanud ma aru.
"No niisama!" Naeratas emps kavalalt.
Ma lausa jooksin trepist üles. Oma tuppa sisenedes mängis Joseph mu voodis mingit mängu xboxis.
"Kuule mu emps kutsus sind alla!" Hingeldasin ma nagu segane.
"Aaa okei kohe!" Tegi Joseph puldiga paar klõpsu ja ajas end voodist püsti.
"Miks sa nii rahulik?" Ei saanud ma aru.
"No kuule! Ta on lihtsalt su ema ju." Naeratas Joseph sasis mu juukseid ja läks trepist alla.
Otsisin kapist enda kaks kohvrit ning hakkasin sinna asju panema. Enda garderoobi minnes ohkasin sügavalt. Mul on tohutult riideid. Liigagi palju. Pakkisin kohvrisse riided ja mõned meigi asjad.
Toppisin just kohvrit kinni kui Joseph mu tuppa sisse lendas. Ilmselgelt ehmusin.
"No kuidas läks?" Tundsin huvi ise samal ajal kohvriga tegeledes.
"Aa ei me rääkisime niisama!" Naeratas Joseph ning avas taas enda mängu.
Sain just kohvri kinni kui sain aru, et mul on meigi asjad ja mõned asjad veel.
Ohkasin ning sukeldusin enda kappi et trenni kott välja otsida. Sinna toppisin laadijad ning meigi asjad.
"Okei ma sain valmis lõpuks!" Ohkasin ning potsatasin Josephi kõrvale.
"Oli ka aeg! Ma otsisin enne oma asjad ära kodust seega lähme kohe?" Küsis Joseph samal ajal mängu kinni pannes.
"Kuule miks ma muidu pakkisin nagu segane?" Hammustasin enda huult.
"Ära tee." Sõnas Joseph vaikselt.
"Mida?" Ei saanud ma aru.
"Ära hammusta oma huult sest see on nii paganama kuum ja ma varsti ei vastuta oma tegude eest muidu." Hingas Joseph raskelt välja.
"Mine sa ka!" Hakkasin naerma.
Tõusin püsti ning nii muu seas mööda minnes tõmbasin käega üle Josephi lihaste. Joseph haaras mu käest ning vaatas mulle karmilt otsa.
"Vabandust no!" Hakkasin naerma.
Joseph haaras mu kohvrid ning viis need autosse.
"Ema, isa ma siis lähen!" Hõikasin neile mille peale ma ainult okei vastuseks sain.
Istusin Josephi kõrvale ning kinnitasin turvavöö. Joseph tegi täpselt sama mida alati. Pani päikeseprillid ette, nätsu suhu, vaatas peeglisse, tõmbas käega läbi juuste ja kinnitas turvavöö. Joseph pani raadio mängima ning nii me hakkasimegi meie kodu poole sõitma.
*20 minutit hiljem*
Avasin korteri ukse ning roomasin oma kohvritega sisse. Joseph tuli mu taga ning hüppas kohe diivanile. Ise läksin magamistoa garderoobi asju ära panema. Õnneks sain üllatavalt kähku hakkama. Aga no kui ma tahaks kõik oma riided päriselt siia korterisse tuua siis peaksin ma vähemalt 12 korda käima kui mitte rohkem. Hüppasin väsinult voodile kui Joseph veel oma asju kappi pani.
Telefoni sõnumit avades jäi mul süda seisma.
"SEE EI OLE VÕIMALIK. NÜÜD ON P****S!"
_________________________
Uus osa teie ees! Votege ja olge muhedad ning veidi kurvem uudis. Ainult 6 osa ongi veel jäänud ning siis on raamat läbi! Seniks aga nautige veel viimaseid osi❤️
YOU ARE READING
Parimad sõbrad
Romance✅ Ashley ja Joseph on eluaeg sõbrad olnud. Tõesti juba 17 aastat, nagu öeldud terve elu. Käes on 12.klassi lõpetamine ning selle ajal juhtub palju. Tülid, suvi, sõprus, tuleviku plaanid ja muidugi ka armastus ning kahjuks ei puudu sellest nimekirjas...
