Märkasin kummuti peal mingit kotti. Tõusin sekundiga voodist, sest ma olen liiga uudishimulik. Hiilisin vaikselt kummutini kuna mu põrand kriiksub kohutavalt.
Jõudes kummutini ohkasin korra veel ja haarasin koti. Argh ma unustasin tule põlema panna. Kott haardes hiilisin voodini tagasi. Lõpuks tuld põlema pannes sain ma vaadata mis kotis sees on.
Kotis sees oli mingi kiri. Imelik mõtlesin ma enda ajus. Kirja lugedes tõusis mu tuju automaatselt.
Kallis Ash! Kui teie mu kõige kallim preili, tunnete ennast üksinda. Siis ma ootan teid, preili Ash😏
Sinu alandlik Jos.
Naersin vaikselt omaette. Hiilisin enda aknani. Kardina vahelt piiludes märkasin ma Josephit. Ja see mis ma nägin, mu suu vajus vaikselt lahti. Josephi tuba oli küünlaid täis. Teda ennast näha ei olnud. Naeratasin ning ajasin samal ajal juba teisi riideid selga. Haarasin telefoni ja kirja ning lahkusin vaikselt enda toast.
Alla korrusele jõudes märkasin ma papsi elutoas. Hetk mõtlemist, kas ma ütlen talle kuhu ma lähen? Ei, pigem ei. Ta mõtleb ma ei tea mida. Vaikselt sulgesin enda järel ukse.
Hiilisin üle tänava Josephi ukse taha. Tahtsin lasta kella kuid mõtlesin viimasel hetkel ümber. Tal on raudselt vanemad kodus. Saatsin Josephile sõnumi.
--------
from Joseph💗:
Millega tegeled?😏
to Joseph💗:
Ära mängi minuga!😏Sa tead, et sind ootan😩
from Joseph💗:
No tule tee see uks lahti siis juba😂
--------
Kuulsin kiireid samme mis tulid lähemale. Lõpuks avas Joseph ukse. Ta peaaegu, et lendas mulle otsa. Kallistasime paar minutit väljas. Lõpuks haaras Joseph mu käest ja vedas mind teisele korrusele.
"Kas sa üksi kodus?" Küsisin mu trepist üles tormates.
"Muidugi üksi!" Naeris Joseph kavalalt.
Josephi tuppa jõudes oli see nagu väga küünlaid täis. Ahhetasin mille peale Joseph ainult naeris. Võtsin ohjad enda kätte. Lükkasin Josephi voodile pikali. Joseph arvatavasti ei oodanud seda kuid kogus end paari sekundiga ning suudles mind veel jõulisemalt vastu. Äkki keeras Joseph nii et mina olin all ja tema peal. Meid segas telefoni helin. Ohkasime koos ning Joseph sirutas telefoni järele.
"Ja emps?"
"Ei, kõik on korras."
"Vaatan telekat. Ashley on ka siin."
"Ja, ütlen"
"Okei tsau!"
Joseph lõpetas kõne ning pani telefoni kapile tagasi. See kord hääletule. Ohkas naerdes ning kukkus mu kõrvale voodile. Ajasin ennast voodist püsti.
"Kuule mida?! Ega sa nii kergesti mu käest ka nüüd ei pääse!" Ütles Joseph imestunult ja haaras mu käest.
Hakkasin naerma ning tirisin ta endaga akna juurde. Lõpuks sain selle neetud kardina ette tõmmata. Joseph lükkas mu enda voodile.
-------
Ärkasin hommikul auto müra peale. Kella vaadates vaatas mulle 8:12 vastu. Ajasin ennast vaikselt istukile. Surusin Josephi juustesse ja huultele veel musi ja tõusin voodist. Joseph ärkas.
"Ma mõtlesin, et mehed põgenevad ikka hommikuti." Naeris Joseph.
"Ma ei põgene lihtsalt keegi ärkab ülesse ja siis mul on selgitamist, et kus ma olin." Naersin Josephile.
"Tegeleme sellega hiljem." Naeris Joseph ja tõmbas mu uuesti pikali.
Olime üksteisel kaisus umbes 10minutit.
"Kuule nüüd ma pean küll minema." Ütlesin Josephile ja surusin oma huuled veel korraks ta juustesse.
"No olgu. Aga me veel kohtume täna." Ütles Joseph kavalalt.
"Teeme nii." Naersin Josephile.
Kõndisime Josephi toast välja. Toppisin enda tennised jalga ja jooksin üle tee. Majja sisse astudes jooksin hääletult enda tuppa ja tõmbasin teki üle pea.
Umbes viie minuti pärast kostus koputus.
"Sisse!" Hüüdsin tulijale.
"Sa nii varakult üleval." Imestas emps.
"Uni läks ära." Mõtlesin kõige klassikalisema põhjenduse.
"Hea küll aga tule sööma!" Ütles emps ja juba oligi ta läinud.
Kõndisin aeglaselt trepist alla. Kööki jõudes oli laua peal omlett. Paps luges laua taga lehte. Tervitasin teda kallistustega. Ka Johanna saabus kööki.
Pärast hommikusööki saatis Joseph sõnumi, et tuleb läbi.
"Joseph tuleb siia natukeseks!" Hõikasin ma üle maja ning avasin välisukse.
Kõndisime minu tuppa. Joseph hüppas kohe mu voodile.
"Kuuule, me siin mõtlesime, et läheks jälle sinna suvilasse kus me suve algulgi olime. Mu sünnat pidama ja üldse enne seda pöörast ülikooli aastat." Vaatas Joseph mind kahtleva pilguga.
"Ei no muidugi võib ju minna." Ütlesin lootust andva pilguga.
"Jeeee." Ütles Joseph nagu väike laps ja naeris.
"Agaaa...." Venitas Joseph kavalalt.
"Nii...." Venitasin ma kaasa.
"Me sinuga lähme sinna päev varem."
"Miks nii siis?" Küsisin ma.
"Aga miks mitte?" Naeris Joseph ja suudles mu pead.
*30 minutit hiljem*
Saatsin just Josephi ära. Olin üksi kodus. Johanna oligi Bradleyga välja läinud ja emps oli maniküüris ja paps nagu ikka tööl. Võtsin külmikust kausi jäätist ja potsatasin teleka ette. Telekast tuli ainult multikaid. Tõsiselt, palju võib? Ütlesin ma ahastavalt. Jäin vaatama my little pony. Vahepeal jõudis emps koju.
*järgmine päev*
Pidime minema empsiga täna beebile asju ostma. Kusjuures mina ja Johanna saamegi venna. Sõitsime empsiga kesklinna poole.
Passisime juba mitmendas poes. Empsil on rasedusega tujud nii muutlikud, et isegi ilm ei suuda temaga sammu pidada.
Istusin kuskil nurgas telefonis kui äkki emps nutma puhkes.
-------------
Ja järjekordne osa!! Võite pakkuda Ashley ja Johanna vennale nimesi. Seniks aga olge toreda, votege ja päikest!!
YOU ARE READING
Parimad sõbrad
Romance✅ Ashley ja Joseph on eluaeg sõbrad olnud. Tõesti juba 17 aastat, nagu öeldud terve elu. Käes on 12.klassi lõpetamine ning selle ajal juhtub palju. Tülid, suvi, sõprus, tuleviku plaanid ja muidugi ka armastus ning kahjuks ei puudu sellest nimekirjas...
