Osa 71

98 9 0
                                    

"No ja kust sa meil välja veel hüppasid?" kostus hääl mu kõrvalt.

Jäin seisma ja minu juurde tuli Joseph.

Ta kallistas mind ja ma kallistasin teda vastu.

"Mingi uus peika sul?" tegi Joseph mulle silma.

"Lollakas, pole mul mingit uut peikat, põrkasime poes kokku ja ta pressis end kohe minuga kaasa, veits ullike tundus aga muidu norm" seletasin talle maailma kõige kiirema tutvumis loo.

Joseph hakkas vaiksel naerma.

"Mis siin nii naljakat on? See on mingi imeasi et ma sõbra saan või?" ei saanud ma aru.

"Eiei, lihtsalt -"

Tegi väikse pausi ja purskas naerma, siis kogus end uuesti ja jätkas.

"K-Kas see koera eest jooksmine käis ka asja juurde?" hakkas ta veel kõvemini naerma.

"Oh jumal, ära ütle et sa nägid... VÕI KUULSID"

Sattusin veits paanikasse ja tundsin kuidas mul piinlik hakkas. Kui Joseph juba kuulis siis võis seda ükskõik kes veel kuulda.

"Rahu, sul ilus hääl" Joseph üritas naeru kinni hoida aga tal see küll õnnestuvat ei näinud.

"Lollakas"

"Upsi noh, naljaks on"

-

Kell oli alles pool 5 ja mul hakkas päris igav.

Läksin trepist vaikselt üles et oma tuppa minna.

Potsatasin voodile ja haarasin kummuti pealt telefoni.

To noah:
Tsau, kle ma mõtlesin saaks korra kokku? Ma tahaks juba teada mis jutt sul on.

Noah:
Jjjeeeaaaah muidugi, teeb poole tunni parast kohvikus. Sobib?

To noah:
Teeme nii!

Noah:
Näeme seal!

Sulgesin telefoni ja otsisin kapist välja helesinised teksad ning halli pusa.

-

"Kule ma lähen käin korra väljas!" hõikasin Johannale elutuppa kes järjekordselt istus raamatut lugedes diivani peal.

"Selge" vastas ta selle peale.

Tõmbasin jalatsid jalga ja hakkasin minema.

Josephi maja vaadates nägin köögi aknast vaid ta empsi kes mulle lehvitas ja seda et Josephi papsi tööauto polnud oma tava pärasel parkimisplatsil. Josephi tuba oli pime seega ma järeldasin et ta on oma papsiga kuskile läinud.

Lehvitasin vastu kuid siis kõndisin tagasi vaatamata edasi.

Kohvikusse jõudes ei näinud ma Noahit niiet otsustasin sobiva laua istumiseks välja valida ja istuma minna.

Kell oli juba 17.07 ja Noahit polnud ikka veel.

Noah ei hiline tavaliselt kunagi.

Kohvikusse sisenes üks blondide juustega naisterahvas ja tema järel mingi suure musta mantliga mees.

Tulin otsusele just helistama hakata kuid tapslet sellel hetkel kui olin nupule vajutamas jäi mu pilk pidama valgel autol, mis kohviku parklasse sisse sõitis.

Sulgesin automaatselt telefoni.

Autost väljus Noah.

"Huvitav" mõtlesin peas.

Parimad sõbradWhere stories live. Discover now