Väike Arg Ariel (ft. Harry Styles) / Little Shy Ariel (Eesti keeles)

6. peatükk - Kiri

[toimetamata]
6. peatükk – Kiri

Pärastlõunal lähen Drennan'ite ja meie maa vahelisse metsa, kus ma end eile õhtul Harry eest peitsin. Ma põhimõtteliselt peidan end jälle, aga lihtsalt selle pärast, et ma ei taha, et inimesed arvaksid, et ma mõni imelik olen – kuigi mingit moodi ju olen – kui ma neid vaatan. Praegu on aeg üheks nendest sõitudest üle järve, mille jaoks mõningad külalised siia on tulnud. Ma ei tea neist kedagi, aga ikkagi, naeratan kui neid vaatan. Keegi teab neid, keegi armastab neid, isegi kui see keegi pole mina. Võib olla tore teadmine, et inimesed tõeliselt armastavad seda, mida sa teed ja hoolivad sinust.

Niisiis ma vaatan neid. Proovin näha neid omavahel suhtlemas; võib-olla ma õpin midagi või saan vähemalt üritada, ma ei tea, nendega kontakteeruda.

Kas see olen ainult mina või ma päriselt kõlangi nagu mõni tulnukas?

Raputan pead ja jätkan nende vaatamist puu otsast, kui instruktor õpetab neile kuidas aerutada, ilma et nad end sellega ära tapaks. Siiani pole ühtegi õnnetust olnud, niisiis ma arvan, et ta on hea instruktor. Mul pole õrna aimugi mida nad ütlevad, aga näen neid naermas ja üksteisega suhtlemas kaugelt ja tundub nagu neil oleks lõbus. See näeb nii kerge välja siit, kus mina istun – hängin –, nagu see ei võtaks mingit maksimum jõupingutust, et vestlust üleval hoida, aga iga kord kui mina seda proovinud olen, tunnen nagu ma saaks südameataki.

Kas see saab nii olla, et asi on ainult minus?

Mis siis juhtuks kui ma kohtuks kellegagi, kes on sama arg kui mina? Kas see oleks kergem kui see teine inimene teaks, kuidas ma end tunnen, või oleks see hullem?

Mõne aja pärast otsustan, et olen piisaalt külaliste peal spiooni mänginud, nii et ronin puu otsast alla. Ma olen ronimises üsna hea, tõenäoliselt selle pärast, et ma armastasin seda lapsena teha ja need puud on mu jaoks tuttavad. Aga ma märkan midagi, mida ma enne ei näinud, kui ma siia tulin, enne kui külalised siia jõudsid. See on ümbrik. Punane ümbrik, millel on puhkekeskuse logo peal ja ma kortsutan külmi. Mida see asi siin teeb?

Ma hüppan maha ja sammun selle juurde, ning võtan selle kivi pealt üles, millel see asetses. Ikka grimassi tehes, pööran selle ringi, et näha, kas see on kellelegi adresseeritud, ja ma olen üllatunud, kui näen sellel sõnu järvetüdruk.

Järvetüdruk? Kas see võin mina olla?

Avan uudishimust ümbriku, et leida üles lühike kiri valgel paberitükil, millel on samuti puhkekeskuse logo peal.

Armas Järvetüdruk (vabandust, ma ei tea su nime)

Ma tõesti tahtsin seda näost näkku teha, aga sa ei andnud mulle selleks võimalust. Ma tahtsin ainult sulle aitäh öelda, et sa mu elu päästsid. Ma tean, et sa tõmbasid mu veest välja ja hoolitsesid mu eest niikaua kuni Niall tagasi tuli. Ma ei tea, miks sa ära jooksid (kahel korral), aga ikkagi, aitäh sulle.

Jään alatiseks sulle võlgu, Harry x

PS: Kui sa kunagi lased mul oma võla ära tasuda selle eest, mis sa tegid, siis anna mulle teada.

Ma pilgutan üllatusest silmi pärast kirja lugemist, ja ma märkan, kuidas naeratus hakkab mu huultel endast märku andma niikaua kuni see on kõrvuni, ja ma hoian ikka seda paberitükki enda käes.

Ta kirjutas mulle kirja, tänukirja, aga ikkagi. See on esimene kord kui keegi, kes pole mu perest, üritab nii väga minuga suhelda. Ma jooksin tema eest ära ja ta ikka proovis. See pole ainult temast nii viisakas ja tore, aga ka kuidagi... südantsoojendav. Kellegi jaoks nagu mina, kellel on viimasel ajal olnud väga vähe kontakti teiste inimestega, on see väga eriline ja armas.