Väike Arg Ariel (ft. Harry Styles) / Little Shy Ariel (Eesti keeles)

33. peatükk - Plaadileping

[toimetamata]
33. peatükk - Plaadileping

Veedan kogu päeva Niall'iga ja fakt, et Harry mind vaatama ei tule, on lihtsalt tõestus kõigele sellele, mida ma juba tean. Me Niall'iga lohutame üksteist nii nagu ma usun, et ainult meie suudame. Ma tunnen nagu ta on ainuke sõber, kes mul nüüd on. Ta räägib mulle Ellast, enda elust ja paneb mind naerma, isegi siis kui tunnen end seest nii murtuna.

„Sa oled tore tüdruk, Ari. Ma peaks snd Liam'ile tutvustama. Tal oleks praegu ühte head tüdrukut vaja," ütleb ta muret tundes ja ma kohkun. Mäletan Harry't... mäletan Harry't mulle mainimas kui palju Liam muutunud on ja kui mures nad olid.

„Ma arvan, et mul on One Direction'ist juba küllalt," naeran, ilma et naljakas oleks. „Aga ära muretse, ma olen kindel, et ta leiab kellegi, kes aitab tal iseenda jälle leida. Inimesed kaovad vahel ära; nende teel on liiga palju hajuvust. Aga me leiame tee tagasi. Usu temasse," ütlen talle ja Niall naeratab.

„See on tõsi," nõustub ta ja me naeratame üksteisele.

Niall tõesti aitab mul end paremini tunda. Samas paneb ta mind end kohutavalt tundma. Ta räägib mulle palju Ellast, nende ajast koos. Nende lühikesest ajaloost koos ja ma lihtsalt armastan nende armastust, aga tunnen end ka kadedalt, sest et Harry ei armasta mind nii... aga mina armastan teda. Vähemalt ma arvan nii.

Nüüd ma saan kõigist nendest tüdrukutest aru, kes arvutiekraanide taga on. Tõesti saan aru. Armastus poisi vastu, kes on sinu vastu kena, aga kes sind kunagi tagasi ei armasta. Ma tean, et see teeb haiget, ja võib-olla see on minu jaoks hullem, sest et ma kogesin eestkätt tema headust. Ta naeratab ainult mulle. Ta kallistused. Ta käsi minu omaga seotud. Ma kogesin kõiki neid asju ja see teeb sellest ühe kõige valusama asja, mida ma eales läbi elanud olen.

Kui kuulen Niall'it Ellast rääkimas, tahan talle järel minna ja öelda talle kui palju poiss teda siiani armastab. Kui palju ta teda igatseb ja seda, et nad peaksid oma arusaamatused läbi rääkima. Aga Niall hindab Ella otsust, mis on koge suurem armastuse näitaja, kui minult küsida, niisiis pean minagi Ella otsust hindama. Ma vaid loodan ja palun, et ühel päeval nad leiavad üksteist uuesti. Nad väärivad üksteise leidmist.

Õhtul jätan Niall'iga hüvasti muusikatoa juures, aga ta jääb minuga veidi kauemaks. Ta näeb mind instrumentidega ja teda huvitab, kuidas ma nendega nii tuttav olen. Ma ei ütle talle, vaid istun klaveri ette ja mängin talle. Mängin lihtsalt mingit lugu, suvalist lugu, mis muutub aeglaselt looks, mida ma kord püüdsin Ellale ja Niall'ile kirjutada. Ma arvan, et võiksin selle uuesti sahtlist välja võtta ja sellega tegeleda. Ma tean nüüd rohkem. Ma saan ju talle nii paljutki anda, eks ole? Võib-olla ta saaks kasutada seda veel ühe kingina kui ta Ellat näeb.

„Vau! See oli imeline. Kas sellel on sõnad ka?" küsib ta ja ma noogutan. „Kas sa võiksid mulle laulda?" küsib ta ja ma mõtlen Mare'i peale. Meie kokkuleppele.

Miks ma hoolin? Ta reetis mu. Ma ei ole talle midagi võlgu!

Hakkan uuesti mängima ja laulan seekord, ning selleks ajaks kui lõpetan, tean, et Niall'il on nii palju küsimusi, nii et ma ohkan sügavalt.

„Mina laulsin eile õhtul. Kirjutasin Mare'ile loo ja laulsin seda lava taga. Tema tegi etteaste," ütlen talle ja Niall'i ilme on täielik šokk.

„Aga... aga siis sa..."

„Ma ei suuda rahva ees olla," ütlen õlgu kehitades. „Mul võib tulla hullem paanikaatakk kui see, mis mul eile oli."

„Aga, Ari, kõik tunnevad end nii. Lava on ähvardav ja hirmutav. Aga tead, mis selle vastu aitab? Mis see maagia on, mis meil kõigil seal aitab olla?" Pilgutan vaid silmi. „Muusika. Muusika on see maagia, mis paneb su end maailma tipus tundma. Nagu mitte miski ei saa valesti minna. Ja sinu muusika on imeline! Su muusika saab sulle anda selle jõu, mida sul vaja on."