Väike Arg Ariel (ft. Harry Styles) / Little Shy Ariel (Eesti keeles)

35. peatükk - Lohutus

[toimetamata]
35. peatükk - Lohutus

Ma tean, et isa ja Timmy muretsevad mu pärast. Ma ei naerata ja ei räägi palju, aga ma tõesti ei taha rääkida sellest, mida ma sisimas tunnen. Ma parem ignoreerin seda valu, reetmist, igatsust. Ma palvetan, et kui ma sellest ei mõtle, siis ma ei pea seda tundma. Muidugi see ei tööta nii, aga ma proovin. Ma ei tea, kuidas selle kõigega toime tulla, aga ma annan endast parima.

Ma ei taha õdedele ka helistada. Ma tean, et Mary'l oleks mulle perfektne vastus; ta ütleks mulle, mida ma tegema peaks, et sellest valust oma rinnus üle saada; aga kuidas ma saan talle helistada ja selgitada kõiki neid lolle otsuseid, mida ma teinud olen? Kuidas ma selgitan talle, et ma ei tea kuidas südamevalust üle saada? Kuidas ma ütlen talle, et ma armusin ja mu süda murti? Ma olen teadmatuses.

Harry tuli siia järgmisel päeval... ja ka järgmisel peale seda. Ja ülejärgmisel. Igal korral ma olen ära jooksnud ja end ära peitnud. Niikaua kuni ta enam mind otsima ei tule. Ta ohkab ja sosistab midagi, mida ma ei kuule. Täna ta pole käinud ja ma loodan, et ta ei tule ka. Ma ei taha joosta, ma ei taha peita, aga ma ei taha teda näha. See teeb mulle liiga palju haiget; teadmine, et ma ei saa talle haiget teha, sest et ma armastan teda, ja selle pärast, et ma teda armastan, olen ma kinni kokkuleppes, mille eest ma põgeneda ei saa. Ma loodan, et siis kui ta läinud on, mis juhtub homme, hakkavad asjad paranema. Ta on pildist väljas.

Istun kail, vaatan järvele ja tekib isu ujuma minna. Kui ma vees olen, tunnen end kaitstuna, täielikuna ja minuga on kõik hästi. Kui ma vees olen, olen seal ainsana, rahulik ja lõdvestunud. Mul oleks seda praegu vaja. Ma olen alati liiga palju mõelnud. Tundub nagu siis, kui ma rääkida ei saanud, oli mu peas liiga palju asju, ja nüüd ma ei tea, kuidas neid endas hoida. Ma tahan üle mõtlemise lõpetada, tahan juurdlemise lõpetada. Tahan vaid rahu ja vesi saab mulle seda anda.

Võtan kleidi seljast ja jalatsid jalast ära, jäädes vaid ujumisriietesse. Hingan sügavalt sisse ja sukeldun järve, tervitades vett, mis mu keha tugevalt embab. Mul oli seda vaja. Mul oli seda nii väga vaja.

Ujun rahulikult ja mu mõtted muutuvad tasapisi selgemaks. Hetkega tunnen end jälle iseendana, aga siis tuleb mulle meelde, et pean siit ära minema. Ma pole isegi isale öelnud! Mul pole enam järve, kus maha rahuneda. Mul pole enam mu isa. Mul pole seda kohta.

Ma pean ära minema.

Mulle hakkab tunduma nagu mu elu jälle lämmatab mind, niisiis ujun tagasi kaile ja jään sinna, üritan oma hingamist reguleerida. Ma ei taha ära minna. ma ei taha oma isa ja kodu maha jätta. Oh, Jumal.

„Ari?" küsib keegi ja ma tardun, kardan üles vaadata. Aga vaatan ikkagi ja tunnen oma lihaseid rahunemas kui näen Niall'it seal seismas. „On sinuga kõik korras?"

Raputan pead ja ta kiirustab minu juurde, et mind veest välja aidata. Läheduses pole ühtegi rätikut, vaid mu kleit, nii et näitan järveäärse maamaja poole ja ta läheb sinna, et mulle rätik tuua. Juba varsti olen sellesse mässitud ja tunnen jälle soojust.

„Mis toimub? Ma pole sind näinud ja Harry ei taha mulle midagi rääkida," ütleb Niall ja ma tunnen külmavärinaid tema nime kuuldes.

„Ma–ma–ma ei," kokutan, sest et ma ei tea kuidas asju seletada; see viib mu keele sõlme.

„Pole midagi, Ari, sa võid mulle öelda," pakub Niall välja ja hetkega on ta käsi mu ümber, tõmbab mind enda lähedale, et mind lohutada. Lasen tal seda teha, sest et ma pole lasknud kellelgi teisel seda teha pärast seda pärastlõunat kui Harry järve ääres käis. „Sa kuulasid minu ära, nüüd on minu kord. Me oleme sõbrad, eks ole? Selle jaoks sõbrad ongi."

Noogutan, niisiis ta viib mu kaile ja istume seal, Niall mind veel enda lähedal hoidmas. Hingan sügavalt sisse, üritades endale mõista anda, kuidas seletamist alustada.