Väike Arg Ariel (ft. Harry Styles) / Little Shy Ariel (Eesti keeles)

38. peatükk - Hüvastijätt järvega

[toimetamata]
38. peatükk - Hüvastijätt järvega

Vaatan järvele ning hingan sügavalt sisse. Täna on mu viimane päev siin ja ma ei suuda uskuda, et suvi on peaaegu läbi. Kaks nädalat on möödunud sellest kui Niall ja Harry ära läksid. Mare läks ka ära ning mul läks kaks nädalat aega, et kõik äraminekuks valmis seada. Rääkisin kõikide oma õdedega ja ma kolin Mary juurde. Ta on meeltülendavas tujus, et ma temaga Londonisse elama lähen ja püüdlen laulja ja laulukirjutaja karjääri poole. Ta tahtis, et ma eelmisel nädalal seal oleks olnud. Ta on valmis mind tutvustama kõigile, keda ta teab.

Aga ma olen Niall'iga rääkinud. Muidugi ma ütlesin talle. Saatsin isegi Mare'ile kirja talle kõike öeldes ja vabandades. Ma ei usu, et see midagi muudab, aga ma pidin talle kirjutama. Pidin talle ütlema, et mul on üle reageerimise pärast kahju; kahju selle pärast, et ma talle noa selga lõin kui tema vaid aitas mind. Ma olen veel laastatud selle pärast, et ma lõhkusin oma sõpruse ära selle pärast, et tegin kiireid järeldusi, aga ma olen sellest kogemusest õppinud. Kui ma uusi sõpru saan, siis ma lasen neil alati selgitada seda, mis tegelikult on juhtunud.

Ja täpselt selle pärast ma saatsingi Niall'ile sõnumi ning ütlesin talle, mida ma teha tahan. Ta on samuti ülimalt õnnelik ja ta ütleb, et ta teab täpselt kellele ta mind tutvustab. Niisiis, mul on järgmiseks nädalaks kokkusaamine. Olen väga närvis, aga ma arvan, et saan hakkama.

Ütlesin Clara'le ka, et ma tahan minna spetsialisti vastuvõtule enda häirega. Ma arvan, et mul oleks vaja ravimeid, et enda ärevust kontrollida kui ma tõesti kõike seda teha tahan, ja selle jaoks on mul eksperdi abi vaja. Sel korral tahan, et mind aidatakse; ma räägin selle inimesega. Clara pani mulle kokkusaamise kinni ühe psühhiaatriga, kes pidavat väga hea olema. Ma usaldan Clarat sellega, ta ju on siiski arstiõde.

Ma tean, et ma pean läbima mitmeid muutusi, aga ma tahan nendega vastakuti olla, et saada seda, mida ma tahan. Ma ei ole üksinda. Mul on mu pere... mul on mu sõbrad. Ja ma loodan, et saan uusi veel.

Kogu selle aja vältel olen püüdnud mitte Harry'st mõelda. See on ainuke asi, millest ma üle pole saanud. Ma igatsen teda ja ma ei suuda uskuda, et lasin tal minna ilma, et me oleksime kõik selgeks rääkinud. Ma võiksin öelda Niall'ile, et ta annaks mulle Harry numbri ning me saaksime üritada sel nädalal Londonis kokku saada, aga samas... samas ma kardan ka.

Võib-olla ma saan talle ka kirja saata. Nagu Mare'ilegi. Võib-olla ta saab mulle andestada ja me saame sõbrad olla. Aga ma ei taha Harry'ga sõber olla. See ongi see probleem. Ma armastan teda ja temaga sõbraks olemine ei ole see, mida mu süda tahab. Mõte sellest, et ma olen temaga vaid sõber; nagu ma olen Niall'iga; teeb vaid haiget. Ma tean, et mis iganes meil ka polnud, on purunenud, ja pole mingit võimalust selle parandamiseks.

Mare'i viimane kodutöö oli täiskasvanuks olemine. Täiskasvanud on silmitsi oma tegevuse tagajärgedega, ja seda ma teengi. Tegin suure vea harry'ga ja rikkusin meievahelise suhte ära. Ma pean sellega päri olema. Ma pean edasi liikuma ja kindlaks tegema, et ma kunagi enam sellist viga ei tee. Muidugi, kui ma kunagi mõnesse poissi veel armun. Ma arvan, et mälestus Harry'st jääb mind alati kummitama.

„Ma jään seda kohta igatsema," sosistan kergelt. See on hääl, mille tuuled minema kannavad, viies need veele.

Ma jään seda kohutavalt igatsema, aga tulen siia tagasi igal võimalusel, mille saan. Selles olen ma kindel. Mind ei saa siit kauaks eemale jätta. Ja kui ma hakkama saan; kui ma päriselt lauljaks saan, siis teen kindlaks, et isa ei peaks seda kohta rentima ja aitan teda. Et see oleks ainult tema kasutada.

„Ma olen valmis," märgin järgmise sosinana ja pööran end ringi, aga kui ma seda teen, saan peaaegu südameataki.

Seal, mõni samm minust eemal, seisab mureliku ilmega; peaaegu kartliku; ja kätega taskutes, Harry.