Väike Arg Ariel (ft. Harry Styles) / Little Shy Ariel (Eesti keeles)

13. peatükk - Kodutöö

[toimetamata]
13. peatükk – Kodutöö

Olen oma otsuse langetanud ja üllatavalt ärkan hommikul heas tujus. Ma olen kindel, et see on see, mida ma tahan ja kõik on hästi. Sa ei saa elus kõike, mida tahad, ja see on tõsi, et kui üks uks sulgub, siis teine avaneb. Unistused muutuvad kogu aeg, unistused arenevad. Ma olin alla andnud unistusel lauljaks saada juba praegu; mul oli veel ainult väike lootus, ma arvan, ja nüüd lasen ma ka selle vabaks. Kõik on korras. Minuga on korras. Mul on rohkem unistusi ja üks nendest unistustest on see, et ma saaksin sõpru saada, rääkida võõrastega ja vähemalt olla viisakas kõigi vastu. See on alles hiljuti lisandunud unistus, mis on sellest ajast saanud tugevama löögi kui ma Harry päästsin, see on kindel; aga see on sellest hoolimata unistus.

Lähen oma isa tervitama, nina püsti, sest et ma tean, mida ma Mare'ile ütlen ja ma olen elevil, et me saame sellega lõpuks töötama hakata. Tore on teada, et mul on olemas juhtnöörid selles suhtes, mis tulemas on. Hea on see, et mul on keegi, kes saab sulle öelda, mida järgmisena ette võtta kui kõik tundub nii suure ja võimatuna ületada. Keegi, kelle poole saan pöörduda, kui ma ei tea mida järgmisena teha; kui see ei tööta.

Ma ei suudaks seda üksi teha, mul on vaja abi kui tahan enda sotsiaalsest ärevusest lahti saada isegi natuke.

Kui ma aiamaale jõuan, leian Timmy auto juurest asju peale tõstmas, nagu tavaliselt, nii et astun ta juurde.

„Hei, Ariel," tervitab ta ja see on tore, et ta alustab vestlust tavapärase naeratuse saatel.

„Hei, Timmy," ütlen kergemalt kui eales varem ja naeratan veelgi laiemini.

„Kuidas sul täna läheb?" küsib ta ja ma tean, et ta ei oota minult detailset vastust; võib-olla üht 'hästi' nagu varem, aga ma vaatan taeva poole; pilvevaba sinise taeva poole, ja mõtlen kõikide võimaluste peale. Kõikide võimaluste peale, mis olemas on.

„Mul läheb üsna hästi, kuidas sinul?" vaatan teda sel korral ja ta naeratus on veel laiem, õnnelikum.

„Mul läheb imeliselt," on ta vastus ja seal lõpeb meie vestlus; mõlemad meis naeratavad enne, kui ma lähen isa tervitama.

Kõik sai alguse kokutava terega, aga nüüd saame me lauseidki vahetada. Võib-olla me saame ajapikku lihtsalt vestelda, nagu ma teen oma õdede või isaga. Jah, mul läks kuid aega, et koguda julgust Timmy'ga rääkida ja ka võttis inimese päästmise, et võtaksin esimese sammu selle nimel, aga vähemalt ma tegin seda. Võib-olla mitte nii kauges tulevikus ei pea ma kuid ootama, et kellegagi rääkida, vaid ainult minuteid. Või päevi – ma ei saa ju nii auahne olla, eks ole?

„Kuidas mu ilusal printsessil täna läheb?" küsib isa, kui teda emban.

„Mul lähen üsna üsnagi hästi, isa. Olen valmis päevaga alustama. Mul on isegi tänaseks plaane!" ütlen talle erutatult ja ta vaatab mind huviga. „Ma kohtusin kellegagi puhkekeskuses. Ta on väga tore ja ta aitab mind mu probleemiga," ütlen talle ja ta näeb väga üllatunud välja.

„Tõesti? Noh, see... see on suurepärane, Ariel. Ma olen rõõmus, et ta endale uue sõbra said!" Isa tundub siiralt õnnelik mu üle ja ma tean, et ta ongi, aga ta on samas ka nii üllatunud, et ma päriselt suutsin kellegagi rääkida, nii et ma itsitan ta reaktsiooni peale.

„Ma tean, mida sa mõtled. See on tema, kui aus olla; tal õnnestub mind rääkima panna. Ma ei tea kuidas, aga ta on selles väga hea."

„Mul on lihtsalt su üle hea meel. Mine ja anna endast parim, printsess," isa suudleb mu otsmikku ja ma sulgen paariks sekundiks silmad.

Ma annan endast parima, et saaksin töötada natukese haaval niikaua, kuni saan võõrastega rääkida. Kuni saan Harry'ga rääkida, selgitada seda segadust ja vestelda.