Väike Arg Ariel (ft. Harry Styles) / Little Shy Ariel (Eesti keeles)

28. peatükk - Järvetüdruk

[toimetamata]
28. peatükk – Järvetüdruk

„Ee..." pomiseb Harry, vaatab eemale ja punastab järsult. „Kas... kas ma jään siis elama?" küsib ta järgmisena ja segadus tema küsimusest lubab mul šokiseisundist üle saada.

Mul läheb mõni sekund aega, et aru saada, mida ta selle all mõtleb, ja kui ma sellest aru saan, siis mu suu moodustab suure 'O', enne kui naerma hakkan. See paneb ta pilku uuesti minu peale suunama, huulil piinlikkust näitav naeratus. Võtan sammu tahapoole, jättes ruumi tema pikkade jalgade ja enda vahele ja tekitan meie vahele piisava vahe. Mu süda taob siiani hullupööra, aga ma pööran oma tähelepanu sellele teisele probleemile hetkel.

„Noh, su vigastus oli oodatust tõsisem, aga tundub, et sa siiski jääd ellu. Palju õnne, sa oled õnneseen," ütlen talle naeratusega ja ignoreerin täielikult seda, mis just juhtus.

Mu naeratus suureneb ja ka tema naerab. „Olen küll õnneseen, jah. See on teine kord kui ma peaaegu järvel suren. Võib-olla ma peaksin kaugemale hoidma, tead?"

Mu silmad suurenevad kui ta mainib esimest korda kui ta kukkus ja oma pea ära lõi. Ma mõtlesin sellele samale ja hetkeks olin unustanud, et tema oligi see ja et ta ise mäletas ka seda aega. Sellest korrast küll väga erinev, aga ikkagi, see on ta mälestustes.

Harry saab minu näoilmest aru, et ta peab pikemalt seletama, niisiis sel hetkel kui ta tõuseb püsti ja läheb kütte juurde, ütleb ta mulle, „Kui me siia jõudsime, siis ma tõin Niall'i siia seda kohta vaatama. See oli keskuse jaoks uus atraktsioon ja ma tahtsin seda näha. Ja, noh, põhimõtteliselt nagu ka täna, ma arvasin, et ma saan ringi vaadata ilma, et ma end kuskil ära tapaks," naerab Harry, aga mina jään tõsiseks, vaatan tema selja poole, „Lühidalt öeldes, ma libisesin ja kukkusin järve. Niall'it polnud enam siin, sest et ta sai vihaseks ja läks ära. Kui ma kukkusin, siis ma lõin oma pea ära, nii et ma põhimõtteliselt nokaudis. Ma ei tea kes, aga üks tüdruk päästis mu. Enam-vähem nagu sina seda tegid, aga mitte samamoodi." Sel korral ta pöörab end ringi ja naeratab mulle laialt. „Ta päästis mu, jah, aga ta lahkus niipea kui ma veest välja sain. Ma arvan, et ta laulis mulle või midagi sellist, ma ei tea; ma olin vaevu ärkvel ja ma ei näinud teda väga hästi. Ma vaid tean, et ta tõi mu veest välja ja siis jooksis ära kui Niall tagasi tuli ning mind aitas. Ma võin sulle seda öelda, et mu vigastus oli siis palju hullem. Ta polnud nagu sina; ta ei teinud kindlaks, et minuga kõik korras on ega midagi." Märkan, kuidas ta näoilme tumeneb kui ta mulle lugu enda vaatenurgast räägib. „Ma tulin järgmisel päeval tagasi, otsisin teda, et teda tänada, muidugi. Noh, ta ju jooksis ära pärast seda kui ta mu päästnud oli, aga ta ikkagi päästis mu. Ta ei tahtnud, et ma ta leiaks. Ma tulin mitmeid kordi siia tagasi; leidsin ta ühel päeval üles ka ja ta sõna otseses mõtte peitis end mu eest ära. Ma ei tea miks; ma ei tahtnud talle haiget teha; ma tahtsin ainult teda tänada. Igatahes, jätsin talle kirja, sest et ma ei hakka ju teda sundima, ega ju? Ta vastas ja ütles, et tal olid selleks omad põhjused, aga siiski – see tegi mulle haiget, ma arvan – see, et ta mu eest ära jooksis."

Hingan sügavalt sisse. Ma ei kujutanud kunagi ettegi, et tema eest peitmine võiks talle haiget teha. Ma isegi ei mõelnud sellele. Ma lihtsalt... kartsin? Ma ei tea. Ma olin argpüks, võib-olla. Aga sel korral jäin temaga; sel korral tegin kindlaks, et temaga oleks kõik korras.

„A-anna andeks," ütlen ja ta raputab pead.

„See pole sinu süü. Ma mõtlen sellele veel kes ta olla võiks. Sinu sõber, Mare. Noh, ma ju nägin teie videot," naeratab ta ja ma ei suuda hingata. „Ja ta hääl kõlab nii sarnasena. See teeb mu vihaseks, sest et miks ta ei võiks mu tänulikkust siis vastu võtta? Miks ta mu eest ära jooksis? Ja kui sa meid tutvustasid... ta tegi näo nagu ta ei teaks mind. Ma isegi ei teadnud ta nime; kutsusin kogu see aeg teda Järvetüdrukuks."