Väike Arg Ariel (ft. Harry Styles) / Little Shy Ariel (Eesti keeles)

24. peatükk - Respekt

[toimetamata]
24. peatükk – Respekt

„Ja miks sina siin oled?" küsin Ella'lt kui me istume aial tallide läheduses. Ta ütles mulle, et ta tuli siia oma parimate sõpradega lõunapausidele; Charlie ja Olivia'ga, kes läksid ka siis ära kui Ella'gi.

Ella ütles mulle ka seda, et ta läks ära eelmisel aastal siis kui sui läbi sai; siis kui ta leping läbi sai ja siis ta mõtles, et ta ei tule enam kunagi siia tagasi.

„Oh, ma tulin tagasi selle pärast, et Rhonda'le vastu olla, tead? Et ma saaksin kogu ühendusest lahti ja öelda talle, et ta ei kontrolli mind enam. Ma ütlesin talle seda ka, et ma tulen aeg-ajalt tagasi, et tal silma peal hoida; teha kindlaks, et ta kohtleb seda kohta hästi ja inimesi, kes siin töötavad. Ma tulin teda vaatama ja ma olin üllatunud, et ta oli töötajate vastu palju kenam. Ma olin üllatunud selle pärast ka, et ta sai järve äärde pääsu," Ella vaatab mind; ta silmades on see küsimus selge.

„Meil oli rahaga probleeme," ütlen, enne kui ta saab küsimuse kõva häälega välja küsida. „Me pidime seda tegema. Isa ikka on omanik, me lihtsalt... me lihtsalt pakume teenust."

„Noh, see pole... kohutav ju," ütleb Ella. „Aga ikkagi, ole Rhonda'ga ettevaatlik. Ta on liiga nutikas."

„Ta on minu ja mu isa vastu väga kena olnud," ütlen talle, mis ilmselgelt üllatab teda, aga siis ta naeratab; loodan, et uhkusest selle uudise üle.

„Ja sulle meeldib keskuses?" pärib Ella. „Kas Rhonda teeb tõesti head tööd?"

„Jah," vastan täiesti ausalt. „Ma mõtlen seda, et ma... ma ei räägi küll kõigiga, aga ma näen neid ja... nad näevad rahulolevad välja. Ja külalised on väga rõõmsad. Noh, Harry on mulle rääkinud kui palju talle siin meeldib."

„See kutt on omale uue sõbra saanud, jah?" Mulle tuleb meelde, kuidas Harry ütles, et Ella oli ta sõber ja talle meeldis see, kuidas ta kohtles poissi nii tavalisena.

„Ma arvan küll," ütlen; tunnen, kuidas mu põsed veidi õhetavad ta nime mainimise peale. „Ta igatseb sind. Ta on mulle seda öelnud."

„Ma olen seda idiooti ka igatsenud," naerab ta. „Kas sa teadsid, et tal koiliblikatätoveering on?" ütleb Ella ja purskab naerma, aga ma vaid avan üllatuses oma suu. „See on hiiglaslik ja keset ta kõhtu. Päriselt ka, see kutt on hull peast."

Ma naeran ka, sest et Ella naer on nii nakkav. Temaga on nii kerge läbi saada ja on nii kutsuv; noh, alguses ma rääkisin liiga palju, sest et ma olin liiga elevil ja ma isegi ei mõelnud; ma mõtlesin vaid Niall'ile. Aga siis, kui see elevus ära läks, rääkisime me edasi. Ma suudan ikka ta küsimustele vastata ja küsisin ise ka mõningaid. Ta ei pane mind end närvilisena tundma ja ta on väga tore.

„Ta on tore kutt," lisab Ella kui ta naer on ära vajunud. „Hea sõber."

„On küll," nõustun, vaatan alla oma sülle ja panen juuksesalgu kõrva taga kui Harry'le mõtlen. Mu süda kiireneb koheselt kui ta pilt mu mällu tuleb ja ma tunnen seda kõdistavat tunnet oma kõhus, mis ma arvan, et on liblikad.

Ella ei ütle midagi muud, aga ma tean, et ta vaatab mind; tunnen ta silmi endal ja tunnen end närvilisena. Kas ta saab aru, millest ma mõtlen? Mida ma tunnen? Kas see on ilmselge?

Näen ta kätt oma reiel; pehme puudutus, mis on lohutav, ja ma tean; ma tean sel hetkel, et ta on kõigest aru saanud; et ta on minu tunnetest Harry vastu aru saanud. Mulle lihtsalt meeldib ta, aga jään mõtlema, kas ta näeb minust praegu ennast – nooremat Ellat; Ellat, kes just alles hakkas Niall'isse armuma. Milline ma praegusel hetkel ta silmis olen?