Väike Arg Ariel (ft. Harry Styles) / Little Shy Ariel (Eesti keeles)

29. peatükk - Üllatus

[toimetamata]
29. peatükk – Üllatus

Kui aus olla, siis see polegi nii hull kui ma ootasin. Harry on hea suhtleja, nagu Maregi, ja tal pole mingit probleemi isaga läbi saamisega. Juba varsti mõlemad naeravad ja neil on sujuv, tsiviliseeritud vestlus, samas kui mina lihtsalt vaatan. Ma võiks kihla vedada, et Timmy naeraks selle peale, ma võiks kindlalt kihla vedada. Me isegi ei pane tähele kui juba õhtusöögiaeg käes on, nii et isa kutsub Harry meiega õhtustama. Valmistan õhtusööki ette ja arvan, et Harry jääb minu isaga rääkima, aga ta tuleb hoopis koos minuga kööki, et aidata mul süüa teha.

„Su isa on väga tore," ütleb Harry kui valmistab salatit.

„Jah," nõustun. „Ma imetlen teda väga. Mul on pärast ema surma raske olnud, aga ta on sellele vaatamata head tööd teinud."

„See on tõesti imetlusväärne, tead? Olla isa ja ema samal ajal," märgib Harry ja ma noogutan nõusolevalt.

„Ja ma ei teinud elu lihtsaks. Ta saatis mu kooli, sest et ema õpetas mind kogu aeg kuna koolid on siit üsna kaugel. Aga koolis ma ei rääkinud kellegagi. See põhjustas nii kooli kui ka mu isaga palju probleeme. Pärast ühte aastat ma ei suutnud edasi käia ja läksin tagasi koduõppele. Siis mul diagnoositi sotsiaalne ärevushäire." Ma olen üllatunud kui kerge on Harry'le seda lugu rääkida. Palju kergem kui ma seda Mare'ile või kellelegi teisele seda rääkinud olen.

„Kindlasti see oli raske, aga nüüd on sul parem. Noh, ma mõtlen seda, et sul läheb paremini. Me oleme ju nüüd sõbrad, eks?" küsib ta ja ma pööran end ringi et leida ta mind jõllitamas, armas naeratus ta huulil.

„Jah," ütlen, aga mu mällu ilmuvad mälestused sellest kui me olime üksteisele lähedal, kui ta kallutas end näoga minu omale nii lähedale kui me üksteist embasime, kui ta hoidis mu käest kinni ja sidus meie sõrmed ühte. Ma ei usu, et sõbrad nii teevad, ega ju? Aga kui me sõbrad pole, siis mis me oleme?

„Hästi," on kõik, mis ta ütleb, enne kui ta end ümber pöörab, et keskenduda salatile.

Pärast seda me lihtsalt hoiame üleval tavapärast vestlust ja siis kui söök valmis on, ühineme isaga söögitoas. Õhtu on ilus ja siis kui ma pean minema puhkekeskusesse, nagu tavaliselt, pakun välja, et viin Harry sinna ära. Alles siis saab isa aru, et ta on üks külalistest, mis tähendab seda, et ta on kuulus. Ma ei tea, mida isa vare arvas, aga nüüd kui ta pildi kokku sobitab, on ta nägu kirjeldamatu.

Siis kui keskusesse jõuame, jalutab Harry minuga muusiktuppa ja ei lähe mu juurest ära kuni Mare kohale jõuab. Ta isegi aitab mind instrumentidega. Siis kui ta sinna jõuab, märkab kuidas Harry suhtumine muutub ja see tuletab mulle meelde seda, mida ta mulle varem öelnud oli. Ja ma tunnen end jälle halvasti, sest et mina ju põhjustasin selle.

„Tervitus teile!" tervitav Mare õnnelikult ja Harry vaid naeratab viisakalt. „Kas teil oli tore päev?" küsib ta minult ja ta näol on teadlik muie, ning ma punastan, sest et ma tean, mida see ilme tähendab.

„Me peaaegu pidime ära surema," vastab Harry ja ma ahhetan. „Me kukkusime järve ja ma jäin vee alla kinni, aga ta päästis mu ära."

Vaatan tema poole ja näen seda, kuidas ta Mare'i jõllitab, oodates, et ta midagi vastaks. Aga ta isegi ei tea, et ma päästsin Harry ka esimesel korral, nii et ta ei reageeri ja ma näen kui palju see Harry't ärritab.

„Aga sellegi poolest oli tore," segan vahele ja Mare'i naeratus laieneb.

„Fantastiline. Mul on hea meel. Su kaheksateistkümnes sünnipäev ei tohiks lihtsalt niisama ju mööda minna, eks ole? Ja surmalähedane kogemus teeb selle paremaks," naljatleb ta ja ma naerab pabinaga.