Väike Arg Ariel (ft. Harry Styles) / Little Shy Ariel (Eesti keeles)

10. peatükk - Pettumus

[toimetamata]
10. peatükk – Pettumus

Pärast seda, kui jätan oma igapäevase tellimuse puhkekeskusesse, olen valmis tagasi kojuminekuks ja tegemaks oma igapäevaseid toimetusi. Siiski, ma ei oodanud, et ma kellegagi kokku põrkan teel tagasi auto juurde, ja veel vähem seda, et põrkan kokku Harry Styles'iga. Ma kangestun koheselt – mis ei tule üllatusena –, aga see, mis mind üllatab, on see, et Harry seisab vastu autot, käed ristatud rinnal, peaaegu nagu ta... ootaks mind? Aga sel pole ju mingit mõtet. Miks ta mind peaks ootama? Võib-olla ta ootab kedagi teist.

„Hei, sina," tervitab ta laia ja südantsoojendava naeratusega.

*The angel from my nightmares, laulan oma peas iga kord, kui kuulen kedagi ütlemas 'hei, sina', sest et see kõlaks nagu laulust; algusega 'hello there'. Ma ei saa sinna midagi parata, I Miss You on imeline laul.

„Ma ootasin sind," lausub ta järgmisena.

Noh, nii palju siis minu lootusest, et ta ootab kedagi teist. Ma ei suuda enda šokki peita pärast nende sõnade kuulmist ja mu näole ilmub grimass. Ta peab aru saama sellest, et ma olen tema tegude pärast segaduses, niisiis ta naerab ja seisab sirgemalt, veidike lähedamal mulle. Niisugune lähedus, isegi kui see ei muuda peaaegu mitte midagi, paneb mu südame veel rohkem puperdama... võib-olla kartusest?

„Miks sa nii üllatunud välja näed? Ma olen sind otsinud." See ei aita mu šokil alaneda, mu grimass muutub suuremaks ja ma pilgutan kiiresti silmi, ma olen nii segaduses. „Ole nüüd, Ariel; miks sa ei räägi minuga?"

Ma peaaegu et ohkan ja jalutan häbistatult minema, kui ma märkan seda, et ta teab mu nime. Ma pole seda talle öelnud, kuidas ta seda teab? Kes talle ütles?

Vaatan teda väga segaduses ja veidi kartlikult, kui aus olla.

„Kui-kuidas sa... kuidas sa mu nime tead?" kokutan. Ma luban, et ma pole kokutaja, kuigi tundub nagu see on ainuke asi, mida ma oskan võõraste inimeste ees teha. See on nii häbistav.

„Sa oled väike merineitsi, muidugi su nimi on Ariel," vastab ta õlakehitusega ja annab mulle veel ühe naeratuse. „Tore, et sa nüüd räägid."

„M–m–ma pole tema," ütlen, raputades pead ja kortsutan kulmu. Miks ta peaks seda ütlema?

„Oled küll," nõuab ta, astudes mulle lähedamale ja ma lähen paanikasse; ma tahan tagasi astuda, aga ma olen oma kohale justkui kinni liimitud. Ma ei saa end liigutada. „Sa päästsid mu, sa laulsid mulle, ja siis läksid ära. Sa oled väike merineitsi. Kas sa ei taha mu sõber olla?"

Olen vaikselt, mõtlen, imestan. Kuidas ta saab seda teada, et mina olin tüdruk, kes ta päästis? Kes talle ütles, et ma tumm pole? Viimati, kui me üksteist nägime, siis seda ta just arvaski. Mis küll toimub? Aga kõigi nende küsimustele lisaks tahan talle öelda; jah, ma tahan su sõber olla; kuigi kõik see on veidi kahtlane.

„Ma–ma–ma," alustan ja pean hingama sügavalt sisse, et maha rahuneda. „Ma tahaksin–tahaksin su sõber olla."

Ta naeratus on nii ere ja ilus, ta põselohud näitavad end välja, ning tundub nagu ta silmad lähevad särama kui ta niimoodi naeratab. See on nii eriline ja ma ei suuda end tagasi hoida ja naeratan tagasi, kui näen teda sellisena. Ma ei tea, mis see on, aga Harry's on midagi nii tema juurde kutsuvat ja sõbralikku; midagi, mis kutsub sind temale lähedamale minema. Ma olen tema naeratuses nii sees, et ma ei märka hetke, kui ta astub mulle veel sammu lähedamale; nii, et me oleme üksteise ees; lähedamal, kui ma kunagi ühelegi teisele inimesele olen olnud.