Väike Arg Ariel (ft. Harry Styles) / Little Shy Ariel (Eesti keeles)

2. peatükk - Puudujäägid

[toimetamata]
2. peatükk - Puudujäägid

Kõikidest asjadest, mis sel suvel juhtuda oleks võinud, Harry Styles'i – megastaari ja kuulsusest paljude ihaldusobjekt – päästmine on ainus asi, mida ma poleks kunagi arvanud, et juhtub. Noh, kellegi teise päästmine võib-olla, aga Harry? Isegi kui ma juba teadsin, et see on puhkekeskus kuulsustele ja nüüd nad käivad järve ääres, ma poleks kunagi arvanud, et ma teda niimoodi kohtan. Ma ei arvanud, et ma üldse teda eales kohtan, kui aus olla.

Kas elu pole mitte hull? Viskab sulle kurikaid kodaratesse, mida sa ealeski poleks arvanud. Aga samal ajal teeb see elu palju põnevamaks.

Ma tean, et mu elu on üsna igav ja üksik, mis pole küll minu valik. Aga siiski, iga suunas, kuhu sa lähed, võib olla imesid. Sellest hetkest kui sa voodist üles tõused kuni sinna tagasi minekuni. Kas te ei ole vahel ülekoormatud mõtte peale, et te tegelikult elate ja hingate ja avate igal hommikul oma silmad? Kas te mõtlete selle peale kui keeruline teie keha on ja kõik töötab, et te saaksite päev päeva järel edasi minna, isegi kui on kõige igavam päev üldse? Te olete siiski mingil moel üks ime.

Mul ei ole väga palju, mida elus vaja. Mul ei ole sõpru. Kõik mu õed on läinud ära ja mul on vaid mu isa, ja meil on raske ots otsaga kokku tulla, aga ma ikka arvan, et elu on kingitus; kõige väärtuslikum kingitus. Kõik on imeline ja vahel – olgu, kogu aeg – ma soovin, et ma võiksin olla tugev ja iseseisev, et saaksin minna ja maailma avastada. Näha seda, mida mu õed kutsuvad nende maailmaks. Kogeda erinevat elu.

Vahel ma ikka näen unenägusid kus ma ei ole see valikult arg tüdruk, kus ma seisan laval, massiivse rahva ees ja ma laulan neil. Näen mõnda inimest nutmas, minu muusika on neid puudutanud. Ma näen inimesi plaksutamas uhkusest mu üle. Ma näen oma isa ja isegi oma ema, kõige suuremate naeratustega, mis nende huultel mängleb.

Aga need on unenäod; unistused, mida ma endale lubada ei saa.

Elu on imeline, aga vahel on meil kõigil limiidid. Sa ei saa öelda, et sa oled täiuslik. Me oleme mingis mõttes kõik imed; isegi imed ei ole perfektsed ja neil on puudujäägid. Mõni neist hoiab meid ühes tükis; mõnest me saame üle; mõlemal viisil on seal alati midagi. Minu puudujääk on mu arglikkus, aga mul on teisi imesid, millega elada. Ma pean nendele keskenduma, eks ole?

Minust ei pruugi saada edukas laula, aga mul on järv, mul on mu isa ja mul on mu elu. Ma saan nendega õnnelik olla. Ja vaadake mind – ma just päästsin superstaari uppumissurmast. Kui maailm sellest teaks, siis nad tänaksid mind.

Kuigi nüüd on järv osa Drennan'ite Puhkekeskusest, siis meie maja ja suur osa maast on ikka eraomand. Me pidime isaga aia ette ehitama – valge ja madal, väga armas – et näidata meie eramu piire. Põhimõtteliselt on asi nii, et külalised saavad vaid järve äärde, sadamale ja selle väikese maamaja juurde, kus on tekke, paat ja muid tööriistu. Vajalikud asjad, mida sul on vaja, kui sul on lähedal järv.

Läbin aia ja olles ikka rätikusse mässitud, astun majja sisse. Valgustus on ikka sees, kuigi juba on kell pärast keskööd. Ma hakkan ära harjuma, et ma jõuan nii hilja koju ja mulle ei meeldi, et isa üritab mind ära oodata, sest et ta peab igal hommikul vara tõusma samas kui ta lubab mul paar tundi sisse magada. Tal on vaja head pikka und.

Kui ma ukse sulen ja elutoa poole lähen, tean ma, et ta ootab mind. Ma leian ta diivanilt magamas. Ta ilmselgelt ootas mind, aga jäi enne magama kui ma tagasi koju jõudsin. Ma ohkan ja raputan pead, tehes endale märkuse, et teda homme noomida – jälle –, sest et ta ei läinud varem magama.

Haaran teki, mida me siin hoiame ja panen selle talle peale, et tal külm ei hakkaks. Ta juba jäi siia magama, aga mina lähen enda tuppa nii vaikselt kui saan, ja valmistun magamaminekuks.