Väike Arg Ariel (ft. Harry Styles) / Little Shy Ariel (Eesti keeles)

4. peatükk - Kohmakas

[toimetamata]
4. peatükk – Kohmakas

Ma tõesti arvan seda, et ma võiksin lõpmatuseni järves aega veeta, isegi siis kui mu nahk näeb välja nagu kaheksakümne aastasel vanaemal. Ma olen siin alati nii õnnelik. Nii kerge on ujuda ja mitte muretseda väljaspool oleva maailma pärast. Isegi tundub nagu aeg jääb paigale ja mul on ainult see hetk igaveseks.

Ma alati armastasin Väikese Merineitsi filmi ja ma arvan, et ta pidi ikka tõeliselt Eric'ut armastama kui ta jättis oma veealuse maailma tema pärast maha. Päriselt, kas sa saaksid armastada kedagi nii palju, et sa jätad oma kodu maha? Selle koha, mis tunned nagu see oleks su turvaline koht? Ma küll usun armastusse, aga meil on ellujäämisinstinktid ja selle koha maha jätmine, mis sind end turvaliselt tundma paneb, ei tundu järgivat seda teooriat. Ma ei tea, ma lihtsalt mõtlen nii. Aga jällegi, ma ei ole kunagi armunud olnud. Ma olen selle kohta ainult lugenud ja näinud seda filmides, nii et ma ei tea. Võib-olla armastus on suurem tugevam liit kui enda kaitsmine.

Ma ujun edasi samas kui mu mõtted jooksevad ühest suunast teist erinevatel teemadel. See on alati nii; ma alati mõtlen millelegi, imestan millegi üle. Selle pärast ongi mul nii kerge igal ajal maailmast eemalduda. Ma vaid näen neid väikeseid asju, mida inimesed enesestmõistetavaks peavad ja ignoreerin neid. Ma pööran tähelepanu nendele asjadele ja mõtlen nendele pikalt.

„Hei!" kuulen hüüatust kui ma hõljun vee peal, vaatan tähti ja üritan leida tähtkujusid üles.

Ehmunud, vajun vee alla ja siis kiirustan tagasi pinnale tulemisega, köhin välja vee, mis kogemata mu ninna läks. Ma vaatan ringi, mu silmad on pärani ja otsin inimest, kes hüüdis. Ma ei kujutanud seda ette, ma tõesti kuulsin kedagi.

„Hei sina!" kuulen uuesti, mehelikku häält ja hakkan paanikasse minema, vaatan igale poole.

Lõpuks leian ta, sest ta seisab sadamakail, lehvitab oma kätega. Ma olen üsnagi kaugel sealt, kus ta seisab, ja ma ei tunne teda ära, aga olen kindel, et ta pole mu isa. Mu isa ei ole kiitsakas ja pikk nagu see mees ja kohe kindlasti mitte nii noor. Mu isal on vaevu juukseid peas ja sellel kutil on neid palju.

Oh Jumal! Mida ta siin teeb? On juba hilja, mitte keegi ei tohiks siin sellisel kellaajal enam olla.

Vaatan ringi, kartuses ja mu süda puperdab vastu mu ribisid. Mis siis, kui ta mõrvar on? Siis minust saaks CSI mõrvajuhtum!

Vajun vee sisse peidan end tema eest ära ja ujun eemale. See on suur järv, ma saan tema eest ära põgeneda. Ma tean seda maa-ala nagu oma viite sõrme, ma saan ta seljast ära kaotada kui ta mulle järgnema peaks. Kes iganes ta ka on ja mida iganes ta tahab; ta ei saa seda.

Ma jõuan metsatuka juures olevale järve äärele, niisiis kasutan põõsad ja puid, et end peita kui ma veest väljun. Ma hiilin välja, tilgun külmast veest ja tunnen, kuidas jahe õhk mind embab ja paneb mind värisema. Ma vaatan ikka ringi, otsin seda kutti ja olen ettevaatlik, et ma ei teeks palju kära.

Ma peidan end puu taga kui ma näen teda kailt tulemas, jooksmas ja ringi vaatamas... otsib ta mind? Oh Jumal, mis siis kui ta päriselt ka mind tappa tahab? Ma peidan end veelgi rohkem, põlvitan maha ja üritan metsa tumedusse ära kaduda. Aga ta tuleb siia suunda. Ta ei saa ju ometi teada kus ma olen, või saab?

„Kus sa oled?" küsib ta ja kui ta veelgi rohkem läheneb, tunnen ta lõpuks ära... ja ta hääle.

Mida Harry siin teeb? Kas ta ei peaks mitte puhkekeskuses puhkama?

„Ma tean, et sa oled siin kuskil. Palun," räägib ta uuesti, aga ma jätkan peitmisega. Ma ei arva, et ta tahab mind tappa, aga ikkagi, ma ei taha end tema ees häbistada oma kokutamisega nagu suur lollakas.