Iidsete needus

2. "Taevaratsu" (järg)

Varahommikune tuul sasis juukseid, kui nad mööda kitsast kiviklibust teed Nardo poole sammusid. Roder küll pakkus, et ta võiks lennates Kirsiõit kanda, kuid tüdruk keeldus kategooriliselt. "Selles elus kindlasti mitte," raputas ta pead. "Pealegi pole teil kuigi tark end lohekujul näidata." Ta sügas mõtlikult kõrvatagust ja lisas: "Kiirustamine oleks ka mõttetu, sest kaupmehed nii vara veel magavad."

Umbes keskhommiku paiku olid nad kohal. Kõigepealt muutus mets hõredaks ja kadus siis sootuks. Selle asemele tulid laiuvad viljapõllud, üksikud talud ja heinamaal toimetavad inimesed. Veel mõni kilomeeter ja nähtavale ilmusid küla esimesed viilkatused. "Kepsleva ükssarviku" leidmine polnud keeruline. Tolmune kruusatee viis nad majade vahelt läbi otse küla keskväljakule. Selle ääres oli suur kivist hoone, mille ukse kohal kääksus konksu otsas roheline puust silt. Sellele oli maalitud tagajalgadel seisev valge hobune, lehviva lakaga, pulk otsaette löödud. Kirsiõis viipas neid sinnapoole ja juhtis nad uksest sisse hämarasse kõrtsituppa.

Ränduritele vaatasid vastu kolm tühja lauda ja ei ainsatki inimest. Kirsiõie hõike peale ilmus nähtavale kõrtsmik ning kuulanud ära nende soovi, juhatas nad kõrvalruumi.

"Kaupmehed söövad sakstetoas. See oleks ime, kui nad seda kusagil mujal teeksid. Kas su kaaslased soovivad samuti hommikusööki?"

Rändurid vahetasid pilgu ning Roder noogutas. Ainult tee ja küpsistega kaua ei tuksu. "Mulle ja mu kaaslasele paluks midagi liharikast, Kirsiõiele seda, mis paenadele maitseb."

Kõrtsmik noogutas ja kadus tagaruumi, nemad aga astusid edasi sakstetuppa. Mõõtmetelt oli see väike, kuid võrreldes kõrtsitoaga luksuslik - või pigem selline, nagu kohalikud luksusest aru said. Keset tuba seisev pikk laud oli valge linaga kaetud, seinad võikalt roosad ja rohmakad laetalad ornamendiga kirjatud. Laua taga istusid kuus meest ning nende hommikusöök oli täies hoos.

Kirsiõit tervitati ülevoolavate hõisetega ning pärast tutvustamist kandus osa sellest üle ka Roderile ja Meridale. Pikk, kongus ninaga mees ajas end laua tagant püsti ja tegi Roderile kerge kummarduse. "Mina olen Lodrig, selle kaubaretke kindralkompanjon." Roder oskas seepeale vaid silmi pilgutada, sest see sõna või tiitel ei öelnud talle midagi. Hiljem sai ta teada, et nii nimetati meest, kelle kaupmehed kaubaretkele minnes endi seast oma juhiks ja eestkõnelejaks valisid. Aga nüüd tervitas see mees neid ülevoolavate sõnadega ning tutvustas oma kaaslasi, kelle nimed Roderile meelde ei jäänud ning laeva kaptenit ja tüürimeest, kes samuti koos nendega hommikust sõid. Kapteni nimi oli Umbar, ta oli väikest kasvu, vilgas ning märksa tumedama nahaga, kui kaupmehed. Vasakus kõrvas säras tal pisike kullast rõngas. Koos musta silmalapi ja puujalaga oleks ta olnud nagu ehtne mereröövel, aga neid tal kahjuks ei olnud. Tüürimehe nimi oli Aranvir.

"Tegelikult olen ma siin äriasjus," teatas Kirsiõis, kui kõrtsmik oli neile hommikusöögi toonud. Roderile ja Meridale suur tükk küpsetatud liha - Roder kahtlustas, et eelmise õhtu ülejäägid - ning Kirsiõiele midagi pudrulaadset. Roder lõi hambad isukalt lihasse ning lasi heal meelel Kirsiõiel kauplemisega vaeva näha.

"Uus leid Iidsete tornist?" pakkus Lodrig.

Kirsiõis raputas pead. "Ei midagi nii dramaatilist. Ma lihtsalt osutan sõpradele teenet. Roder on libalohe. Veelgi enam, ta on prints ning see meeldiv daam tema kõrval on ta ihukaitsja. Roder sooviks oma silmaringi avardada ja maailma näha ning tal tekkis mõte alustada oma reisi "Taevaratsu" pardal. Mõistagi, kui me kõiges kokkuleppele jõuame."

Roder märkas, kuidas kapten ja tüürimees pilke vahetasid. Tüürimehe parem kulm kerkis veidi ning kapten sügas oma ninaotsa.

""Taevaratsu" pole just suur laev," lausus kapten nende poole pöördudes. "Ma pole kindel, kas see suudab pakkuda kõike, mis printsi vääriline."