Iidsete needus

3. Torm (järg)

Päev möödus laisalt venides. Lõpuks ometi oli Roderil võimalus õhulendu nautida, kuigi vaadata polnud midagi peale puulatvade. Lõpuks läks ta alla oma kajutisse ning magas kuni lõunasöögini. Pärast seda polnud tal jälle muud teha, kui lage vahtida ning lugeda surmavalt igavat raamatut, mille ta messist oli leidnud. Seal oli neid terve riiulitäis, kuid teised tundusid veel igavamad. Lõpuks jäi ta lihtsalt tukkuma.

Teda äratas Merida koputus. "Ärka, laiskvorst. Kapteni pidusöök ootab."

Õigus! Nüüd tuli ka Roderile meelde. Kiirustades silus ta oma riietel suuremad kortsud sirgeks ja astus Merida kannul tekile. Ta lootis, et sõnal "pidulik" oli antud juhul rohkem sümboolne tähendus - kumbki neist ei näinud väga pidulik välja.

Kapteni kajut oli heledasti valgustatud. Roder hingas kergendatult, kui selgus, et peale nende rohkem külalisi polnud. Kapten Umbar astus neile avasüli vastu ning palus laua ääres istet võtta.

"Ma palun väga vabandust selle tagasihoidliku eine pärast," lausus ta. "Te ju mõistate, et sellises väikeses laevas on võimalused väga piiratud."

Kapten ilmselgelt liialdas. Laud oli üle ootuste rikkalik, pearoaks libalohede ahvatlus chioko. See oli pruun ja nägi välja täpselt nii nagu oleks kokk end taldriku kohal kergendanud. Roder nuusutas. Lõhn tundus normaalne, isegi isuäratav. Merida heitis talle julgustava pilgu ning pistis esimese lusikatäie suhu. Ta näojooned sulasid, ta sulges silmad ning tõi kuuldavale mõnust nõretava mõmina. Sellest julgust saades võttis Roder samuti ühe ampsu.

Ta öögatas. Hea meelega oleks ta oma suutäie tagasi taldrikule sülitanud ja pool maotäit takkapihta, kui talle poleks meenunud Merida sõnad lauakommetest ja kõigest muust. Toidu maitse... Roder võdistas end ja pigistas silmad kinni. See meenutas kõige rohkem hobusesõnniku ja kaamelitati lapselast. Toit keerles Roderi suus ja lihtsalt keeldus alla minemast. Viimaks tegi ta ennastületava jõupingutuse ja neelatas. Esimesel hetkel oli ta kindel, et toit tuleb tagasi, aga siis andis sõlm kõhus järele ning Roder avas silmad.

"Milline..." Roder ahmis õhku. "Milline suurepärane maitse."

Merida noogutas heakskiitvalt ja naeratas talle. Lusikatäis lusikatäie järel rändas tüdruku suhu ning Roder tundis, kuidas tal süda juba vaatamisest pahaks läheb. Ta luksatas, kui Merida pooltäis suuga pomises: "Milline oivaline roog. Ma olen kindel, et kokk on end seda valmistades ületanud."

Roder polnud ainuke, kes oma toitu mõtlikult silmitses. Kaptenil oli ilmselgelt samuti raskusi alustamisega. Ta ohkas ja võttis juba lusika kätte, kui ootamatult uksele koputati. See oli Aranvir.

"Palun segamise pärast väga vabandust, kuid teid vajatakse tungivalt vööritekil ja ma kardan, et sellega ei anna eriti oodata..."

"Vabandus vastu võetud, isand Aranvir." Kapten ei paistnud mingil viisil segamise pärast pahane. Ka polnud tal ilmselgelt kahju lauast lahkuda, kuigi ta just seda väitis. "Te ju mõistate, et kaptenina pole ma alati oma aja peremees," lisas ta. "Aga teie ärge laske ennast segada ning ma loodan õige pea teiega taas ühineda."

"Miks sa oma toitu ei söö?" küsis Merida, kui uks kapteni järel kinni oli langenud. "See on viimase peal hea."

Roder kirtsutas nina. "Igaühele maitseb see, millega ta harjunud on. Minu meelest on selle toidu maitse lihtsalt jäle."

Merida mugistas naerda. "See on üldteada libalohede lemmikroog, kuigi jah, ülejäänud Miretha seda kuigi kõrgelt ei hinda. Vean kihla, et meie kapten on üks nende hulgast ning see ootamatu ärakutsumine oli meelega organiseeritud."

Roder kergitas kulme ja vaatas Merida poole. Tüdruk muigas iseteadvalt. "Viisakas on süüa külalistega sama rooga, aga nagu sa näed, kapten pole oma taldrikult ivagi suhu pistnud. Ja pane tähele, kui ta tagasi tuleb, leiab ta viisaka ettekäände, et mitte süüa. Aga minule see toit maitseb." Seda öeldes lükkas ta viimase toidupalakese suhu ning lükkas taldriku kerge ohkega eemale. Siis jäi ta ainiti Roderi taldrikut silmitsema.