Iidsete needus

18. Müürilt alla

"Mida ma ütlesin!" sõnas Ellewen süngelt, kui nad väravakaare alt läbi ratsutasid. "Täiesti tüüpiline! Ellewen on liiga väike. Ellewen ei saa hakkama." Ta ahvis Alcarioni häält nii tõetruult järele, et Roder tahtmatult naerma pahvatas. "Ja seda teevad kõik, mitte ainult Alcarion. Nad kohtlevad mind nagu last!"

Roderil polnud südant tüdrukule öelda, et tegelikult ta ju oligi alles laps ning tõenäoliselt nägid kõik hirmsat vaeva, et teda õnnetustest ja ohtudest eemal hoida.

Peagi pöörasid nad vasakule, tallide juurde. Seal usaldas Ellewen oma Tormituule tallipoiste hoolde ning edasi läksid nad jala. Sillutatud tee lookles üha ülespoole, mööda sihvakate sammaste ja pitsiliste akendega majadest, vulisevatest purskkaevudest ja varjulistest parkidest. Siis keerasid nad ümber nurga ning neile avanes vaade ees kõrguvale lossile, selle kõrgele väravale ja toekatele kaitsetornidele.

Kiirustades astusid nad edasi üle õõnsalt kõmiseva tõstesilla. Nende all haigutas peadpööritavalt sügav kuristik. Jõudnud väravakaare alt läbi, leidsid nad end lossihoovist, seismas laiadest marmorastmetest trepi ees, mis viis otse troonisaali. Aga sinna polnud neil esialgu asja ning Ellewen juhatas Roderi hoopis paremale, müüri äärde, kus nad kitsast treppi mööda alla laskusid. Seal avas ta sepistatud jalgvärava ning hetk hiljem olid nad poolkaarekujulisel terrassil. Nende ees avanes hingemattev vaade taamal kõrguvatele mägedele. Aga otse nende ees haljendas avar aed, mille lopsaka taimestiku vahel vilksatasid arvukad veesilmad, lillepeenrad ja aiamajade punasest kivist katused.

"See ongi tagumine aed," seletas Ellewen. "Näed seal seda pisikest maja, mis on otsekui ronitaimedesse uppunud? Kui papsil on vaja millegi üle põhjalikult järele mõelda, läheb ta alati sinna."

Terrassilt alla laskusid nad mööda kitsast kivitreppi, mis viis nad puude ja põõsaste vahel looklevale rajale. Õhk oli paks lillede lõhnast ja sumisevatest putukatest. Siin-seal hakkasid silma aiasoppidesse peidetud kivipingid. Ja loomulikult linnud, mis kõikjal laulsid ja sädistasid.

"Kas sa linnupesa tahad näha?" küsis Ellewen korraga, endal silmad säramas. "Vaatame, kas pojad on vahepeal koorunud." Ellewen haaras Roderil käest ning tiris ta teerajalt kõrvale. Ta viis poisi aia metsikumasse soppi, kus okkalised põõsad moodustasid läbitungimatu müüri, kuid Ellewen teadis salaradu. Linnupesa oli viirpuupuhmas ning nad ronisid naaberpuu otsa, et paremini näha.

"Ongi pojad väljas," sosistas Ellewen võlutult. "Ma olen viimased kaks nädalat sellel pesal silma peal hoidnud."

"Sul on tõeliselt vedanud," sõnas Roder, viidates aiale nende ümber. "Sinu päralt on ilusaim paik, mida ma iial näinud olen."

Ellewen muigas. Roderi sõnad tegid talle ilmselgelt rõõmu. "Haldjatel on palju ilusaid asju. Ma arvan, et sa pole neist murdosagi näinud."

"Mida enam ma haldjaid tundma õpin, seda rohkem nad mulle meeldima hakkavad."

"Ma hoolitsen selle eest, et miski ilus su eest varjule ei jääks," lubas Ellewen ja lõi siis endale rusikaga otsaette. "Ma unustasin! Kuningas võib-olla ootab juba!"

Aega viitmata tiris ta Roderi läbi tihnikute tagasi teerajale ning vaevalt kolm minutit hiljem astusid nad sillutatud platsile, mille ühes servas kõrgus terrassilt nähtud maja nagu roheline mütsakas. Lähemalt vaadates nägi see veelgi suurejoonelisem välja. Valged, sihvakad sambad, varjulised verandad ja pooleldi taimedesse peitunud sopid tegid sellest kauni ja salapärase koha. Ellewen avas ukse ja nad astusid sisse.

Ruum oli avar ja heledalt valgustatud, aknad kõrged ja pitsilistes kiviraamides. Mööblit oli vähe – ainult suur raamaturiiul ühes seinas, äärest ääreni pakse nahkköiteid täis, paar tooli, pisike ümmargune laud ning massiivne lugemispult nurgas. Sellel lebas avatud raamat, mille nurgad olid kulunud ja lehed ajahambast puretud. Peale nende polnud seal kedagi.