Iidsete needus

14. Kuninglik jaht

Järgmise päeva esimesed tunnid veetis Roder koos kaaslastega kuninglikes tallides, otsides sobivat hobust eelseisvaks jahiks. See ei olnud kerge ülesanne. Kõigepealt pakuti Roderile uhket, musta, särtsakat täkku, kes uljalt lakka loopis, maad kaapis ja kahtlustavalt poisi poole kõõritas.

"Milline iludus!" õhkas Fionella kadedalt, kiigates samal ajal oma hiirekarva mära poole.

Roder noogutas nõusolevalt ja viipas siis tallipoisi lähemale. "See loom ei sobi mulle," lausus ta, mispeale noormehe silmad suureks läksid ja Fionella õhku ahmis.

"Aga see on parim hobune, mida mu silmad iial näinud on." Fionella vaatas teda nagu kuutõbist. "Kuidas saad sa öelda, et see ei sobi?"

Roder oskas vastuseks vaid õlgu kehitada.

"Siis sa ei pahanda, kui ma ta endale võtan?" Fionella patsutas võlutult hobuse kaela ja silitas ta lakka.

Järgmine hobune ei olnud Roderi meelest karvavõrdki eelmisest parem. Ka selle saatis ta minema. Samuti ruuge ja võigu täku, mispeale tallipoisil ei jäänud muud üle, kui abitult peast haarata ja juukseid katkuda.

Lahendus saabus koos Nettega. "Mida sa veel ootad?" kurjustas ta lähemale ratsutades. "Juba rohkem kui tund aega valid sa endale hobust. Mida sa pirtsutad? Need on kõik suurepärased, usu mind."

"Ma ei pirtsuta." Roder põrnitses solvunult oma varbaid. "Mul on tõsine mure, aga ma kardan, et sa hakkad naerma, kui ma sulle räägin."

"Eluski ei teeks ma seda. Lase aga tulla."

Roder kõhkles hetke, enne kui söandas öelda: "Ma ei oska ratsutada. Need hobused, keda mulle pakutakse - nad tunduvad kõik nii rahutud ja nende pilk ei tõota midagi head."

Nette pidas oma sõna ega hakanud naerma - vähemalt mitte kohe ja Roderi nähes.

"Sa oskad tõesti üllatada. Aga ma tean, kuidas sind aidata." Seda öelnud, läks ta õnnetu näoga tallipoisi juurde ja sosistas talle:

"Tead, mu sõbral on väike probleem, aga tal endal on piinlik sellest rääkida. Nimelt sai ta hiljuti mantikorniga võideldes veidi viga - ei midagi tõsist, aga haavad teevad ikka veel valu - ja parema meelega ta väldiks erksaid ja elava loomuga hobuseid. Et kui teil peaks tallis leiduma mõni rahulik ja vaikne loomake, kes nii enam-vähem kobe välja näeb, siis oleks ta ülimalt rahul."

Tallipoisi nägu läks kohe rõõmsaks ning üsna pea oligi Roderile sobiv ratsu leitud - selleks osutus flegmaatiline ja veidi punnis kõhuga ruun. Nüüd said Roder ja Nette minna edasi lossihoovi, kus jahiseltskond oli juba kogunema hakanud.

Osalejaid oli mõnekümne ringis. Valdavalt uhketes jahikuubedes isandad, vibud sadulakaare külge kinnitatud, kuid sekka ka ootamatult palju daame. Esmapilgul oli nende kaharates kleitides hapraid kogusid väga raske seltskonda sobitada, kuid juba üsna pea pidi Roder veenduma, et nad ei jäänud meestele kriipsu võrragi alla ei oma jahikire ega osavuse poolest.

Kuningas ei olnud veel saabunud ning seltskond oli jagunenud väiksematesse gruppidesse. Vesteldi tühjast-tähjast ning ratsanike vahel käisid ringi orjad, kandes suuri kandikuid veinipokaalide ja suupistetega.

"Miks siin nii palju naisi on?" tundis Roder huvi. "Ma poleks arvanud, et loomade tapmine neile meeldib."

Fionella turtsatas. "Kas sa tõesti arvad, et see on asja juures kõige olulisem? Mõne jaoks kindlasti ongi, aga enamus kasutab lihtsalt juhust, et ennast näidata ja miks mitte ka hea sõbra või sõbrannaga mõneks tunniks metsa kaduda. Igal juhul on see meeldiv vaheldus, sest tead - elu sellises kolkaõukonnas võib kohati päris igavaks minna."