Iidsete needus

11. Luukered kapis (järg)

Teda võttis vastu silmipimestavalt ere valgus. Tuhanded säravad küünlad peegeldusid kõrgetest, maast laeni peeglitest ning nende vahel väänduvatelt kullatud ornamentidelt. Ruum oli täis jutusuminat ja uksel seisvale Roderile ei pööranud keegi mingit tähelepanu. Roder ohkas ja astus edasi. Ta tundis end väga võõrana kõigi nende suursuguste isandate ja uhkete daamide keskel ning kõige parema meelega oleks ta hoopis jalga lasknud.

Järgmisel hetkel märkas ta Nettet, kes üksiku ja õnnetuna end seinaorva püüdis peita. Pikemalt mõtlemata astus Roder tema juurde, kummardus galantselt ja sõnas:

"See kleit sobib sulle, auline emand. Sa näed selles suurepärane välja."

Nette tõstis üllatunult silmad, vaatas siis oma tumesinist siidkleiti ja naeratas.

"Tänan," sõnas ta malbelt. "See oli kuninga poolt tõepoolest väga lahke, et ta meile need riided laenas. Oma rännuhilpudes poleks me siia küll sobinud. Ja kui nüüd päris aus olla, siis ega sinagi halb välja näe." Nette silmitses teda hindavalt pealaest jalatallani.

"Tead, ma kardan, et ma ei sobi isegi nendes riietes siia." Roder tasandas häält ja kummardus tüdrukule lähemale. "Ma tunnen end siin väga üleliigsena ja siinsetest kommetest on mul üsna udune arusaam."

"Sina ka!" imestas Nette. "Ma arvasin, et ainult mina..."

Samal hetkel katkestas õukonna jutukahina terav pasunahüüd ning laiad uksed saali teises otsas paiskusid lahti. Uksel seisis uhketes rõivastes suursuguse välimusega mees, kullast kroon peas. Kahtlemata oli see kuningas, aga ta ei olnud üldse selline, nagu Roder teda ette oli kujutanud. Eonach oli noor, energiline ja tapvalt elegantne. Halle juukseid ja habet polnud kusagil. Hoopis tema selja taga seisev üleni musta riietatud kogu oleks Roderi meelest paremini kuningaks sobinud: tollel olid nii hallid juuksed kui ka habe, ainult krooni ei olnud. Selle asemel kandis ta kaelas väga jämedat kullast ketti ja see oli ka ainus ehe, mis tema juures silma torkas. Selline ülim lihtsus keset õukonna värvikirevust ja ehetega edvistamist tundus väga kummaline.

Uste avanedes lõhenes õukond kaheks, vabastades tulijale tee tema kohale saali teises otsas. Niipea, kui kuningas liikuma hakkas, kummardasid kõik saalis viibivad isandad korraga, otsekui kuuldamatu märguande peale ning kõik daamid tegid reveranssi. Roder järgis Kelso nõuannet, vaatas, mis teised teevad ja tegi siis sedasama järgi nii hästi, kui oskas. Kuna ta oli täiesti ootamatult sattunud kõige tagumisse ritta, ei pannud keegi tema kohmakust tähele ning poiss võis kergendatult hingata.

Oma koogutavatest alamatest kõrgilt üle vaadates sammus kuningas aeglase väärikusega piki punast vaipa ning tema saatja püsis tal tihedalt kannul. Nad olid juba saali keskele jõudnud, kui mees mustas kuningat õrnalt küünarnukist puudutas. Eonach peatus ning tema tagasihoidlik kaaslane viipas kergelt ühe uhkes kleidis daami poole, kes seisis sügavas reveransis otse õukondlaste esireas. Kuningas astus sammu neiu poole ja naeratas, kummardades samal ajal elegantselt (koos sinna juurde kuuluvate käeliigutustega) ning lausus meeldiva häälega:

"Minu sügav lugupidamine, preili Fionella de... –" Mees mustas sosistas kuningale kiiresti midagi kõrva, "– de Ferá," lõpetas kuningas oma lause. Daam kummardus veelgi sügavamalt, tõstis siis pea ning Roderil vajus suu lahti.

See suursugune daam oli tõepoolest Fionella. Aga ta ei olnud üldse Fionella moodi! Vähemalt mitte selle Fionella moodi, kellega Roder tuttav oli. Selle daami – Roderi meelest ei oleks teda saanud kuidagi teisiti nimetada – selle daami juuksed olid kuldniitidega palmitsetud ja imekaunilt soengusse seatud. Seljas oli tal taevasinine kleit, mille must pihikuosa oli eest kuldsete nööridega kokku tõmmatud. Peas sätendas tal pisike diadeem. Roderi meelest oli ta ilusaim kõigist saalis viibijaist ning tal oli tegu, et temalt silmi lahti kiskuda.