Iidsete needus

11. Luukered kapis

Roderi äratas löök vastu õlga.

"Tõuse üles," sosistas Nette. "Oleme kohal."

Päike oli õhtusse vajunud ja laev lähenes kiiresti rannale. Otse nende ees lösutas kaldakaljudel rohmakate müüridega kindlus nagu hiiglaslik konn kivil. Veidi eemal võis näha linnamajade kõrgeid kivikatuseid taeva poole tõusmas.

Hääletult libises laev kai äärde, otse süngete müüride alla. Ohtrate kummarduste saatel juhatas kapten nad trapi juurde ning õõtsuvatel plankudel tasakaalu hoides ronisid rändurid maale.

Tõld ja aueskort ootasid juba. Uhkes livrees teener avas neile kummarduse saatel ukse. Roder heitis kahtlustava pilgu sõiduki taga korskavatele hobustele. Neil istus tosin säravates rinnaturvistes sõdurit.

"On see auvahtkond või valvurid?" Ka Nette vaatas nende poole.

"Küllap varsti saame teada," lausus Fionella.

Roder kehitas õlgu ning nad astusid tõlda. Uks nende taga löödi pauguga kinni ning tõld võttis järsu nõksuga paigast. Tee viis ülesmäge ja mööda kõrgete viilkatustega majadest, mis olid end arglikult sadama ja lossi vahele poetanud. Sõit ei kestnud kaua. Vaevalt kümme minutit hiljem veeresid nad üle kõmiseva tõstesilla ning seejärel massiivse väravakaare alt läbi.

Tõld peatus avaras lossihoovis otse kõrge kivitrepi ees. Teener avas ukse ning Roder hüppas esimesena välja, heites ümbrusele uuriva pilgu. Midagi kahtlast ta ei märganud. Tema kannul tuli Fionella. Roder pöördus ja ulatas talle käe, aidates tüdrukul tõllast maha astuda.

Trepil ootas neid väärika olemisega punases kuues mees. Tema rinnaesine oli ohtralt kuldsete paeltega kirjatud. Kui rändurid olid tõllast väljunud, tegi ta neile sügava kummarduse.

"Mina olen selle koja ülemteener ja mul on suur au teid tervitada Tema Üliaulise Majesteedi kuningas Eonachi nimel," vuristas ta.

"Suurepärane," pomises Roder, oskamata midagi targemat kosta.

"Minu ülesanne on juhatada teid, kui Tema Majesteedi aukülalisi, teile määratud ruumidesse, et te saaksite puhata ja teha ettevalmistusi pidulikuks õhtusöögiks ja sellele järgnevaks balliks." Mees naeratas lipitsevalt.

Rändurid vahetasid üllatunud pilke. Fionella kogus end kõige kiiremini.

"Ma eeldan, et siin on vähemalt elementaarsed pesemistingimused," lausus ta. "Ja mõistagi ei saa keegi eeldada, et me oleksime kuidagi ettevalmistatud nii eriliseks auks." Ta silmitses kriitiliselt oma veinpunast kleiti, millest vahepeal oli saanud üleni üks peenelt õmmeldud riideräbal.

"Auline preili, muretsemiseks pole mingit põhjust," kiirustas ülemteener teda rahustama. "Tema Majesteet oma ülimas ettenägelikkuses on otsustanud, et kuningakoda kannab hoolt kõigi teie vajaduste eest, mille hulka loomulikult kuulub ka pidulik riietus. Ei ole ju mõeldav, et te nendes kaltsudes..." Mees köhatas. "Aga palun, astuge edasi." Ülemteener koogutas taas ja viipas suure, kahe poolega ukse suunas.

"Ilmselt oli see ikkagi auvahtkond," sosistas Fionella, kui nad ülemteenri kannul trepist üles astusid.

"Vean kihla, et meid on kellegiga segi aetud," sosistas Roder.

"Vahet pole," sosistas Fionella vastu. "Peaasi, et õiged külalised enne õhtusööki välja ei ilmuks." Tema itsitamine kõlas uskumatult õelalt.

Uks viis neid avarasse halli, mille seinad olid heledad ja kaunistatud peenelt tahutud ornamentidega. Põrand oli poleeritud kiviplaatidest ning lai marmortrepp viis lossi teisele korrusele. Seal juhtis ülemteener nad laia koridori, mille ühte seina palistasid uksed, teist aga kõrged aknad. Neist sisse paistev loojuv päike andis ruumile punaka varjundi. Roder küünitas kaela ja nägi akende taga sünget siseõue, mida neljast küljest ümbritsesid kõrged müürid. Aga loojuv päike pimestas teda liiga palju selleks, et midagi täpsemalt näha.