Iidsete needus

10. Midagi ootamatut (järg)

"Kuidas läheb, semu?"

Roderil kargas ehmatusest süda kurku. Kiiresti sirutas ta käe vööl rippuva noa järele. Aga rääkijast polnud jälgegi.

"Neelasid keele alla, mis?" Hääl tuli selja tagant. Välkkiirelt pöördus Roder ringi ja seisis ootamatult silm silma vastu tundmatu noormehega. Too nõjatus hooletult vastu puutüve ning vaatas Roderile jultunult otsa. "Pole viga, juhtub vahel, eriti vanade sõpradega kohtudes."

Roder raputas pead. "Ma ei mäleta, et me oleksime kohtunud," lausus ta, kuigi ta hääles oli kerge kõhklus. Roderi mäluga olid lood nagu nad olid.

"Sa pole mind ju ometi unustanud? Nii ruttu?" Võõras vaatas taevasse ja pööritas silmi. "Me alles paar päeva tagasi kohtusime."

Roder vaatas teda suurte silmadega. Nii halvasti ta mäluga nüüd ka ei olnud. Ta oli täiesti kindel, et seda noormeest polnud ta kunagi varem kohanud ja nii ta võõrale ka ütles.

Võõras pühkis heleda juuksepahmaka silmast ja küsis: "Sa oled siis tõesti Aliuse unustanud?"

"Alius on hunt," märkis Roder kuivalt. Sellised kihvad ei unune niipea.

"Jah, vaene Alius on hunt ja samas ei ole ka. Mõnikord on ta inimene ja see ma praegu olengi."

Korraga Roder taipas. "Sa oled siis libahunt?" Aga Alius raputas pead ning näis ta sõnadest surmani solvuvat.

"Kes sa siis oled, kui küsida tohib?"

"Küsida tohib alati - iseasi, kas ma vastata oskan." Tema silmis helkis kaval tuluke. "Aga seekord sul veab, sest ma tean õiget vastust." Alius tegi pausi – ilmselt selleks, et järgnevad sõnad mõjuvamalt esile tuleksid. "Ma olen kujumuutja."

"Ah-soo," ütles Roder. Tema kõrvadele kõlas see täpselt nagu libahunt. "On neil mingit vahet? Peale nimetuse, ma mõtlen."

Alius pööritas silmi. "Iga lapski teab, et libahundid muunduvad täiskuu mõjul ja mõned väga tugevad isendid suudavad muunduda ka muul ajal, kui nad seda tahavad. Aga kujumuutja muutub ka siis, kui ta ei taha. Ja kujumuutjast saab tavaline hunt, mitte üleloomuliku jõuga monstrum." Kuid siis valgus lai naeratus üle ta näo. "Lõppude-lõpuks, mis tähtsust on mõnel karval või jalgade arvul, kui meie päralt on imeline päikesepaiste ja lehtedes sahistav tuul? Tule! Ma tahan sulle midagi näidata. Ma arvan, et see meeldib sulle hullupööra. Ja ära unusta pärast aitäh ütelda!"

Otsustavalt sööstis ta puude vahele ja sealt edasi läbi võsa ning Roderil oli tegu, et tema kannul püsida. Kaugele nad siiski ei läinud. Vaevalt mõni minut hiljem põõsad lõppesid ja Roder leidis end koos Aliusega seismas pisikesel lagendikul. Ja nad polnud seal üksi.

"Oh-hoo, piigad!" hõikas Alius välule astudes rõõmsalt. "Vaadake, kelle ma leidsin. Ma ju lubasin teile üllatuse teha, mäletate?"

"Roder!" kostus korraga kahest suust. Järgmisel silmapilgul haarati poisil ümbert kinni ja õhk tema kopsudest suruti välja. Roderil oli tunne, et kohe-kohe lendavad ka silmamunad õhule järele, aga siis haare lõdvenes ja Fionella astus kohmetult sammu tagasi, läks näost punaseks ja lausus katkeva häälega: "Me arvasime, et sa oled surnud... Lõppude-lõpuks ma ju ise nägin, kuidas sulle kirvega pähe löödi ja see oli nii õudne." Roder arvas, et tüdruk puhkeb kohe nutma, aga ei - Fionellal polnud kavatsustki seda teha. "Sa ei kujuta ette, kui hea meel mul on, et sa elus oled. Ja sina, Alius," - nende sõnadega pöördus ta kurjalt kõrval itsitava kujumuutja poole - "sina, Alius, saad minu käest nüüd sellise keretäie, et kõik su kirbud lendavad laias kaares."

"Pea nüüd kinni," hüüatas kaugemale taganev Alius. "Mille eest?"

"Aga selle eest," surus maruvihane Fionella läbi hammaste, "et sa poole sõnagagi ei maininud, et Roder on elus ja lasid meil teda leinata ja ise itsitasid samal ajal pihku. Nette, lõika tal tee ära!"