Iidsete needus

9. Kauguses vilkuv tuli (järg)

Tuul sasis ta riideid, kui ta kulmu kibrutades kaugusse vaatas. Kuidas sai ta eksida? Siis ta ohkas ja lasi pilgul langeda. Päike oli loojumas. Ta vajas ööbimispaika. Otsustavalt pööras Roder järvele selja.

Ta seisis pisikese lagendiku serval. Otse ta vastas oli tiheda võsaga kaetud küngas, vasakule jäi metsatukk. Ta valis viimase. Puude vahel tundus tõenäolisem turvaline peatuspaik leida. Nii sattuski ta teerajale. See oli kitsas ja vaevu aimatav, viies sügavamale puude vahele.

Roder peatus. Tähelepanelikult uuris ta ümbrust, kuid midagi kahtlast ta ei avastanud. Püüdes võimalikult vähe kära teha, hiilis ta edasi. Aga vaevalt viiekümne meetri kaugusel puud lõppesid ning Roder nägi taas enda ees säbrulist järvepinda. Rada ise viis kaelamurdvaid käänakuid tehes järsust kaldast alla. Seal oli paadisild ja üksik lahtine paat lainetel hulpimas. Seega ta ei eksinud. Siin kusagil olid inimesed ja valgus oli tulnud just siit, sellelt neemelt.

Otsustavalt läks Roder tuldud teed tagasi. Puude all oli vahepeal päris pimedaks läinud, aga Roder ei hoolinud sellest. Vaevalt minut hiljem seisis ta taas tuttavas kohas lagendiku serval ja nüüd viimaks nägi ta tuld. See paistis otse teiselt poolt lagendikku, künkanõlva alt, kus kasvas kõige tihedam padrik.

Roder oli kahevahel. Kas minna ringiga ja riskida eksimisega, või minna otse üle lagendiku? Viimane oli ohtlik siis, kui keegi lagendikul silma peal hoidis. Viimaks lõi ta käega. Ta oli liiga väsinud, et nähtamatu vaenlasega peitust mängida.

Valgust andis laual põlev küünal pisikese luuderohtu mattunud akna taga. Roder piilus sisse. Tuba oli väike, lisaks lauale oli seal paar tooli, suur seinakapp ja otse Roderi vastas, onni tagaseinas, tumepunane kuldtikanditega kardin. Ainsatki elusolendit ei olnud näha.

Kõheldes nihkus Roder edasi, kuni avastas ukse. Selleni viis otsekui taimedest tunnel, täis pilkast pimedust. Käsi ette sirutades nihkus Roder tasahaaval edasi, kuni ta sõrmed tabasid siledaid ukseplanke. Talle jäi pihku raske sepistatud rõngas. Vaevalt oli Roder seda puudutanud, kui uks kergelt kääksatades lahti vajus.

Roder hiilis sisse ja lasi pilgul üle toa libiseda. Seal polnud tõesti kedagi. Kui poleks olnud laual põlevat küünalt ja kolde kohal podisevat katelt, võinuks arvata, et onn on maha jäetud.

Toidu lõhn oli joovastav. Roder tundis, kuidas ta kõht krampi tõmbus. Ta sulges silmad ja kikitas kõrvu. Ei ainsatki häält. Ettevaatlikult nihkus ta pajale lähemale. See tõmbas nagu magnetiga.

Roder sirutas juba käe, kui urin ta paigale naelutas. Hingamine peatus. Aeglaselt pööras ta pead. Uksel seisis paljastatud kihvadega hunt. Suur, valge, silmad jälgimas poisi iga liigutust. Vaistlikult sirutas Roder käe vööl rippuva noa järele, aga valjuks paisunud lõrin peatas selle liigutuse. Hoiatavalt laksutas hunt hambaid ning Roder tõmbas käe noast eemale. Otsekohe loom rahunes.

"Tundub nagu saaksid sa asjadest aru," pomises Roder endamisi. "Aga muidugi on see võimatu. Tegelikult oled sa lihtsalt üks loll loom."

Vaevalt oli ta jõudnud seda öelda, kui hundi silmad vihaselt leegitsema lõid. Hammaste välkudes sööstis ta poisi poole. Roder karjatas ja põrkus kohkunult tagasi. Järgmisel hetkel maandus ta istuli onni põrandale, kiunatas valust ja tõstis vaistlikult käed kaitseks näo ette. Ta tundis hundi kuuma hingeõhku oma käeseljal, aga kihvu millegipärast mitte.

Ettevaatlikult paotas Roder silmi. Hunt seisis otse ta kohal, aga ta hoiak polnud enam nii ähvardav. Looma äsjane vihagrimass oli asendunud laia irvitusega, otsekui oleks poisi äpardus talle hullupööra nalja teinud.

"Naerad mu üle, jah?" pomises Roder vihaselt, kuigi ta ei arvanud hetkekski, et loom seda päriselt teha võiks. Aga hunt noogutas vastuseks. Roder jäi talle ammuli sui otsa vahtima ja raputas siis pead. "Ilmselt see ainult tundus mulle," otsustas ta. "Tegelikult ei saa hundid inimkeelest aru!"