Iidsete needus

6. Kiire lahkumine

"Mida?" pomises Roder end unesegaselt istuli ajades.

"Tule juba!" hüüdis ukse poole kiirustav Nette kannatamatult. "Torn on vaenlaste poolt sisse piiratud."

Ehmunult kargas Roder voodist välja, tõmbas kähku riided selga ning sööstis Nette kannul mööda kitsast keerdtreppi üles Torni kaitsekorrusele. Fionella oli juba seal, piiludes laskepiludest alla. Tärkav koit andis piisavalt valgust, et näha piimjates udulaamades vilksatavaid tumedaid kogusid. Mõned seisid niisama odale toetudes, teised aga askeldasid ringi ning kaugemalt metsast kostus kaikuvaid kirvehoope.

"See on minu süü," soigus Fionella müüri najale vajudes, ise näost kriitvalge. "Mina meelitasin nad siia! Minu pärast on teil nüüd häda käes." Fionella vaatas ahastavate silmadega Nette poole ja pomises siis läbi pisarate: "Ma ei tahtnud, et see nii läheks. Ma poleks tohtinud ööseks siia jääda."

"Ja mida sa siis teinud oleksid?" küsis Nette ärritunult, ise tähelepanelikult all toimuvat jälgides. "Kas huntidega magamisaset jaganud?"

Fionella puhkes nutma. "Ma ei taha, et te minu pärast viga saaksite," ulgus ta silmi kätesse peites.

"Tead, Fionella!" Nette pöördus nüüd näoga tüdruku poole ja vaatas talle karmilt otsa. "Nutmine on kõige rumalam, mida sa praegu teha saad. Ja lihtsalt, et sa teaksid - selline ulgumine teeb mind kohutavalt tigedaks ja kui sa ei taha, et ma sulle väga halvasti ütlen, siis pane oma suu nüüd kinni ja lõpeta see enese süüdistamine!"

Fionella nuuksatas veel korra ja jäi siis punaste silmadega Nettele otsa vaatama. "Ma ei taha, et keegi minu pärast kannatama peaks. Ma olen otsustanud: ma lähen ja annan end neile kätte. Siis nad jätavad teid rahule."

Nende sõnadega ajas ta end jalule, aga enne, kui ta jõudis esimese sammu astuda, oli Nette juba tema juures ja haaras tal õlgadest.

"Oled sa peast segi läinud?" röögatas ta. "Istu maha! Enne kukub kuu kummuli, kui ma luban sul midagi sellist teha!"

Hetke vaatasid tüdrukud vihaselt tõtt, kuid siis jäi Nette tahe peale.

"Et see asi oleks nüüd igaveseks selgeks räägitud," jätkas Nette, "Minu maadel ei peeta inimestele jahti, kui mina pole selleks luba andnud. Ja Ferá krahv on viimane, kes minult sellise loa saab! Seega pole praegu küsimus mitte sinus ega võimalikes ohtudes, vaid mängus on minu ja mu esivanemate au! Saad aru - minu, kui siinsete alade valitseja au! See on asi, millest lihtsad inimesed tavaliselt aru ei saa, aga ma usun, et SINA oled piisavalt nutikas, et seda mõista. See on põhjus, miks ma ei luba neil juuksekarvagi su peas puudutada, kuni mul selle takistamiseks veel vähegi jõudu on!"

Nende sõnadega lasi ta Fionella lahti ning pööranud tüdrukule selja, astus müüri servale. "Kes te olete, et te otsekui sõjanõuga olete mu koja müüride alla tulnud?" hõikas ta valju häälega all toimetavatele meestele.

Vastuseks kõlasid vaid pilkavad sõnad.

"Keegi oleks nagu rääkinud," hõikas üks naljahammas all teistele.

"Ei, see oli Murch, kes peeretas," kostis seepeale ning kogu mets rõkkas rämedast naerust.

Roder nägi, kuidas Nette nägu kaameks tõmbus.

"Tule alla, plika," hüüti seejärel. "Me õpetame sulle paar huvitavat trikki," mispeale hüüdja tegi mõnitava žesti.

Nette sulges silmad. Ta lihased lõtvusid, kui ta mitu korda sügavalt sisse ja välja hingas. Siis võttis ta oma vibu, seadis külma rahuga noole paika ning sihtis. Vibunöör plaksatas ja hetk hiljem kostis Torni jalamilt terav karjatus.

Naerutuju vaenlaste leeris oli selleks korraks otsas. Kümned ammunooled lendasid plaksudes vastu müürisakmeid. Siis tõmbusid mustad kogud kilpide varju hoides Tornist eemale.