Iidsete needus

7. Kaldale uhutud (järg)

Teele asusid nad alles siis, kui päike oli looja läinud ja viimane valguski läänetaevas kadunud. Enne seda oli Nette käinud jahil ning tulnud tagasi nülitud metskitsega. "Toidu hankimiseks me hiljem vaevalt aega leiame," lausus ta. Nad küpsetasid kogu liha lõkkesütel, pakkides enamuse teele kaasa. Siis panid nad laagri kokku, ladusid varustuse paati ning jagasid ära sõudekorrad. Võis ju tunduda, et tund sõudmist ja tund puhkust ei tohiks väga kurnav olla, kuid päris elu oli midagi muud. Veel enne hommikut oli Roderil tunne, et sinna aerude taha ta otsad annab. Ta pihkudesse tekkisid rakud ja rakkudest said veritsevad haavad, selgroost oli otsekui hõõguv ora läbi torgatud ning käsi ei tundnud ta varsti enam üldse. Aga ta surus hambad risti ja sõudis edasi. Ta ei saanud ju lasta tüdrukutel kogu tööd ära teha.

Nette istus roolis. Roder lootis, et tüdruk teab, kuhu ta paati juhib. Roder ise kaotas pimeduses kiiresti igasuguse suunataju ning temast sai galeeriori, kelle ainus töö oli sõudmine. Ta tegi seda kuni vahetuseni ja puhkas siis, tundmata ümbruse vastu mingit huvi. Kummaline, aga sõudmise-tunnid tundusid kordi pikemad, kui puhkuse-tunnid.

Umbes kesköö paiku keeras Nette paadinina kalda poole ning korraks tärkas Roderis lootus, et nad jäävad laagrisse, kuid ei – hetk hiljem sukeldusid nad kitsasse prakku kahe sünkmusta puudemüüri vahel. Nüüd jäi ainsaks valgusallikaks riba tähistaevast, mis nagu briljantidega üle külvatud vöö nende kohal lookles. Peatuse tegid nad alles siis, kui taevas idakaares heledamaks hakkas muutuma.

"Aah," oigas Roder, kui ta vaevaliselt paadist välja ronis. "Mu selg."

Nette heitis talle kaastundliku pilgu ning tõmbas paadi nina kaldale.

Ka Fionella hoidis kahe käega seljast kinni, kuid ainsatki kaebehäält ta kuuldavale ei toonud. Paadi peitmine ja laagri ülespanek jäi peamiselt Nette hooleks, ta kaaslastest polnud kumbki selleks eriti võimeline. Tuld nad ei teinud, sest Nette arvates oleks see olnud liiga ohtlik.

"Mitte ainult N'ganti maakuulajate pärast," lausus ta, kui nad juba istusid ja eelmisel õhtul küpsetatud liha sõid. "Mida kaugemale me Tornist liigume, seda metsikumaks muutub maa. Lõkkesuits võib kohale meelitada elukaid, kellega ma parema meelega ei kohtuks."

Valvekordade jagamine käis lihtsalt. Nette võttis kolm erineva pikkusega oksaraagu ja lausus: "Kes tõmbab kõige lühema, valvab esimesena." Roder hingas sügavalt sisse, pigistas silmad kinni ja tõmbas... keskmise pikkusega oksa. Ta ohkas kergendatult, sest sel hetkel tahtis ta ainult magada. Kusagil kauges südamesopis tundis ta muidugi kaasa vaesele Fionellale, kes pisikest oksajuppi peos hüpitas, aga niipea, kui ta aset nägi, kadusid kõik tunded. Vaevalt pool minutit hiljem ta juba magas.

Kui Fionella ta äratas, olid kõik Roderi lihased nii valusad ja kanged, et ta oleks tahtnud karjuda. Loomulikult ta ei teinud seda, vaid ajas end ägisedes jalule ja komberdas vaevaliselt puu juurde, mille all Fionella oli valvanud.

Ettevaatlikult seadis Roder end puu najale istuma. Iga liigutus tegi põrgupiina ning ta ei kujutanud ette, kuidas ta eeloleva öö üle elab. Väsinult toetas ta pea vastu puud. Ärkvel püsimine nõudis meeletut pingutust. Aeg-ajalt ajas ta end jalule ja kõndis ringi, et und peletada. Ta hingas kergendatult, kui Nette ta lõpuks välja vahetas. Tuikudes komberdas ta asemeni ja magas juba enne, kui oli korralikult pikali heitnud.

Roder ärkas häälte peale. Need olid vihased ning esimesel hetkel ei saanud Roder aru, mis toimub. Aga siis tundis ta tüdrukute hääled ära.

"Ma siin ennist vaatasin jõge ja mul on tunne, et ta voolab vales suunas." Fionella hääles helises teras. "Millegipärast on mul tunne, et see pole Feneri jõgi."

Nette hääl kõlas nagu süütuse etalon. "Kui ta oleks, voolaks ta vales suunas."

Fionella vandus. "Seega sa oled meid petnud!" sisistas ta. "Sa ei vii meid Banadari?"