Iidsete needus

4. Metsas (järg)

Roderi süda peksis. Õhk ta kopsudes sai otsa. "Ma ei saa hingata," ägas ta.

Ründaja kõhkles. "Kui see on mingi trikk, siis arvesta, et mul on tõsi taga," lausus ta, aga nihutas end siiski niipalju, et Roder sai kopsud õhku täis ahmida. "Ja nüüd räägi, kuidas sa mu nii kiiresti leidsid!"

Sõnad olid karmid, kuid hääl kuulus kindlasti tüdrukule. Mitte, et nuga ta kõril seeläbi vähem terav oleks olnud, aga ilmselgelt polnud ta mõne paadunud kõrilõikaja küüsis. Või nii ta vähemalt lootis.

"Ma ei tea, millest sa räägid," kähistas ta vastuseks. Mis tegelikult oli sulatõsi, ainult tüdruk ei jäänud teda uskuma.

"Valetad! Ilmselt arvad, et mul pole julgust sulle otsa peale teha, Rhubalduri nuhk."

"Ma ei tea, kellest sa räägid."

Sigines vaikus. "Kõik teavad, kes on Rhubaldur."

"Ausõna, ma kuulen seda nime esimest korda elus."

Vaikus muutus tihkemaks. "Oled sa mingi metsas sündinud või?"

"Ma ei tea."

"Aga midagi pead sa ju ikka teadma? Oma nime näiteks."

"Roder. Vist... Ma arvan küll."

Tüdruk ta kohal hingas pahinal välja. "Kui sa lolli mängid, siis oled sa lihtsalt loll, sest mitte keegi ei usuks sind, järelikult räägid sa tõtt."

Nuga ta kõrilt kadus ning raskus samuti. "Nii südametu ma ka pole, et mõistusest puudulikku tapma hakkan."

Roder ajas end põlvili ja haaras peast. Keset pealage oli suur muhk ja valu tuikas nagu oleks ta... uksega vastu pead saanud. Roderi huuled venisid vägisi naerule. Näha midagi koomilist ka eriti täbaras olukorras, see oli eriline anne.

Tüdruk tegi tuld ning süütas õlilambi. Kajut sai korraga valgust täis ning Roder tõstis silmad, et oma ründajat vaadata. See oli tõesti tüdruk. Tema kahvatut nägu piirasid tumedad lokid ning kahe esihamba vahel haigutas lai vahe. Roder nägi seda selgesti, sest nuga hoidis tüdruk hammaste vahel ning ta hambad särasid nagu kaks rida valgeid pärleid.

Tüdruk uuris teda samuti. Siis võttis ta noa hammaste vahelt ning pistis vöö küljes rippuvasse tuppe. Seljas oli tal pikk punane sametkleit, valge pitskrae ja kätistega.

"Su nimi on siis Roder," nentis ta. "Ilmselt kohalik. Ma küll ei kujuta ette, kuidas sa sellises padrikus elada saad, aga sellele viitab su keelekõla, mis on absoluutselt võõrapärane. Ma ütleks, et täiesti tsiviliseerimata." Tüdruk vidutas silmi. "Ah-jaa, minu nimi on Fionella, meeldiv tutvuda."

Jäi mulje, et Fionellal oli väga palju sõnu, mis kõik tahtsid suust välja pääseda ja tegid seda siis kiirustades nagu kardaksid kuhugi hiljaks jääda. Roderil, kes oli ikka veel saadud hoobist veidi uimane, oli seda meremüha kohati väga raske jälgida, aga seda polnudki vaja, sest piisas õiges kohas noogutamisest ja mõistvast mõminast.

"Ega sul vist väga palju mõistust ei ole, aga ehk tunned sa ümbrust ja oskad teed juhatada?"

Ta jäi Roderile küsivalt otsa vaatama ning poisil võttis hetk aega, enne kui ta taipas, et küsimus oli talle suunatud. "Eee... ei," pomises ta.

Fionella vaatas teda, pea viltu ning ohkas siis. "Seda ma kartsin, aga metsas hakkama saamiseks pole vist ajusid eriti vaja. Õnneks on mul udune teadmine meie asukohast ning mul on kompass, mis meid aitab."

Tasapisi hakkas Roderi pea selgemaks muutuma ning valu andis järele, aga ta aju ja keele vahel oli ikka veel väikene sõlm. "Sa tõesti arvad," pomises ta, "et me leiame kusagilt inimesi?"