Iidsete needus

17. Teekond Elleweniga

Sel ööl magas Roder halvasti. Tal polnud mingit soovi, et haldjatüdruk saaks võimaluse tulla teda hommikul äratama, seepärast oli ta uni rahutu ning ta ärkas öö jooksul korduvalt, et käia ukse peal kontrollimas, ega kaljupraost paistev taevas pole vahepeal heledamaks tõmbunud. Lõpuks ei julgenudki ta enam magama jääda, pani end hoopis riidesse ning jäi koidikut ootama.

Selle tulemuseks oli valutav pea ja paha tuju, kui ta lõpuks kuulis Elleweni oma toas kobistamas, nägi teda hääletult välja lipsamas ning üle rippsilla kiirustamas. Ilmselt kirja järele, oletas Roder. Varsti tuli ta tagasi ning selleks ajaks ootas poiss teda juba rippsilla juures, kott õlal ja nägu morn. Haldjatüdruk heitis talle vaid ühe põgusa pilgu, nõksas korra peaga ning siis algas pikk laskumine treppidest ja redelitest. Kümme minutit hiljem seisid nad koopapõrandal ja liikusid edasi väljapääsu poole. Tee lookles hüttide ja varjualuste vahel, kuni koobas viimaks lõppes ja nad koopasuud sulgeva müürini jõudsid. Sellest viis läbi ainult üks kitsas värav.

Väljapääsu valvas tugev sõduritesalk. Kui rändurid nähtavale ilmusid, tervitati Elleweni rõõmsate hõigetega, millele haldjaplika vastas võluva naeratusega. Roder vaatas seda kõike hapu näoga pealt. Ilmselgelt oli Ellewen populaarne ning see tegi miskipärast Roderi meele mõruks. Ta ju teadis, milline okkaline ohakas tüdruk tegelikult oli. Märksa meelsamini oleks ta näinud tigedaid pilke ja pahameelest kipras nägusid, nüüd aga jäi mulje, nagu oleks Ellewen hallaneid tüssanud, varjates nende eest oma tõelist olemust.

Ilmselt oli valvuritele rändurite tulekust teatatud. Sõnu raiskamata lükati raudriivid kolinal eest ja värav avanes. Vaikides astusid Ellewen ja Roder väravakaare alt läbi ning nende taga langes raske uks pauguga kinni.

Nad seisid kaljunukil, lõikava tuule käes. Taevas oli selge ning madalale vajunud kuu andis piisavalt valgust, et näha kõledat kiviklibust mäekülge ja kitsast teerada, mis loogeldes alla orgu laskus.

Ettevaatlikult hakkasid nad minema, otsides reetlikul pinnal kindlamat tuge. Sellest hoolimata pääses nii mõnigi lahtine kivi nende jalge alt veerema, kadudes robinal ja hüpeldes kuhugi allapoole. Roder tänas õnne, et neil polnud vaja hääletult hiilida, sest sellisel nõlval oleks see olnud lihtsalt võimatu. Poisi tuju paranes tunduvalt, kui nad viimaks esimeste põõsaste ja kidurate puudeni jõudsid.

Kuni selle ajani polnud rändurid vahetanud ainsatki sõna. Roderi tuju oli selleks liiga sant ja ilmselgelt ei kavatsenud ka Ellewen esimesena suud lahti teha. Kuid nüüd oli Roder sunnitud rääkima.

"Oota üks hetk," hõikas ta ees minevale Ellewenile. "Mul läks kivi saapa sisse."

Need olid Nettelt saadud jalatsid, mis teda siiamaani ustavalt olid teeninud. Aga nüüd pidi ta kummarduma, et tülikas kivike välja õngitseda. Silmanurgast kiikas ta rahutult paigal tammuva tüdruku poole ning tal tekkis hirmus tahtmine sellele ülbele haldjaplikale mingi vemp visata. Midagi sellist, mis teda natuke raputaks. Omaette muheledes ajas ta end sirgu.

"Mis sulle nalja teeb?" küsis Ellewen kulmu kortsutades. "Ma loodan, et sa minu üle ei naera!"

"Ära loodagi," pomises Roder. "Selleks oled sa liiga mõru."

Edasi kulges nende teerada juba puude vahel, kuni nad viimaks jõudsid oru põhjas voolava jõeni. Jõest ülepääsemisega neil probleeme ei tekkinud, sest rada viis nad otse koolmekohta. Seal olid mõned suuremad kivid, mille ümber vesi kees ja vahutas. Ellewen ületas jõe graatsiliselt kivilt kivile hüpates nagu gasell. Roder hindas tüdruku osavust, aga oli samas piisavalt tark, et mitte üritada nähtut järgi teha. Selle asemel võttis ta saapad jalast, kääris püksisääred üles ja sumas paljajalu läbi madala vee. Vesi oli jäiselt külm ja pani poisi hambad plagisema. Keset jõge ta peatus, kastis käed märjaks ning tõmbas nendega üle näo. Jahe vesi tegi enesetunde märgatavalt paremaks.