Iidsete needus

18. Müürilt alla (järg)

Põksuva südamega astus Roder edasi. Oli see ju tal elus esimene võimalus heita pilk ühe haldjaprintsessi eluruumi. Juba kujult oli see ebatavaline, nimelt ümmargune, ja sel oli kaheksa akent – neli aknapaari igas ilmakaares. Aknad ise olid kitsad ja kõrged, ülalt teravalt kaarduvad ning kivist aknaraamid peenelt tahutud. Esimene, mis silma hakkas, oli röögatu baldahhiiniga voodi. See ei olnud päris keset tuba, vaid veidi põhjasuunas nihutatud, mille tulemusena tekkis voodi ette avar, terve päev päikest täis ruum; voodi peatsisse mahtus aga napilt ära must riidekirst. Voodile oli võimalik paksust punasest kangast kardinad ette tõmmata ning seda Ellewen aega viitmata tegigi, et Roder ei näeks, kui segamini ta voodi on. Lisaks sellele olid toas veel lugemispult, raamaturiiul, pisike lauake, mõned toolid, paar pisemat laegast seinte ääres ja suur ümmargune tikkimisraam pooleli tikandiga.

"Mu ema sunnib mind tikkima," seletas Ellewen nimetatud riistapuule osutades, "ja mõnikord õmblema ka. Muidugi nüüd enam mitte nii väga, sest ma olen kuninga teenistuses ja ülesannetega hõivatud. Aga varem oli see lihtsalt kohutav."

Seejärel jälgisid nad aknast, kuidas hõbedastes soomusrüüdes mehed all müüridel ringi sagisid ja piiramiseks valmistusid. Ülevalt vaadates nägid nad välja nagu pisikesed läikivad sipelgad ja see mõte tegi Roderile natuke nalja.

"Ma tõesti ei saa aru, miks mul ei lubata müürile minna," lausus Ellewen õnnetu häälega. "Eowen oli minust noorem, kui ta oma isa õela Morivechi küüsist päästis. Tahad kuulda, kuidas see juhtus?"

Roder noogutas, sest targemat polnud hetkel nagunii teha. Seepeale jutustas Ellewen talle pika loo haldjate ja mägilaste sõjast kunagi kaua-kaua aega tagasi - isegi Ellewen ei teadnud täpselt, millal see toimus - "aga see polegi nii tähtis," märkis ta hooletult.

"Sõjaõnn oli alguses mägilaste poolel," seletas ta innukalt kätega vehkides. "Eoweni isa sattus lõksu ja vangistati, tema vennad koos parimate haldjatega aga langesid lahingus ning Morivech otsustas tekkinud olukorra ära kasutada. Ta kogus kokku suure sõjaväe ning marssis seejärel haldjalossi peale, mida kaitsesid nüüd vaid naised, lapsed ja vanurid. Ja mis kõige hullem, neil ei olnud juhti, kes oleks neid innustanud ja lahingusse juhtinud. Kuninganna langes kurbi sõnumeid kuuldes meeleheitesse ega olnud võimeline midagi tegema. Nii polegi imestada, et haldjad kaotasid julguse ja lootusetu masendus võttis maad. Eowen aga istus siinsamas ja vaatas aknast välja..."

"Pea nüüd kinni," sekkus Roder üllatunult. "Sa tahad öelda, et see kõik juhtus siinsamas lossis, mitte kuskil kaugel maal?"

"Muidugi siinsamas. Tegelikult oli Eowen minu isa vanaema ja see tuba kuulus kunagi talle. Sellepärast ma selle endale võtsingi - lihtsalt, et sa teaksid."

Roder noogutas mõistvalt. See seletas ka, kuidas Eoweni mõõk ja kiiver siia lossi olid sattunud.

"Hea küll," jätkas Ellewen oma jutustust. "Eowen oli vist ainus, kes ei kaotanud julgust ning tema ind ja särtsakus nakatasid teisigi, täites nende südamed uue lootuse ja uue südikusega ning kuuldes vaenlase lähenemisest, relvastas ta naised ja vanurid vibudega ning läks siis püstipäi vaenlasele vastu..."

"Kas lossi müüride varjus võidelda poleks olnud targem?!"

"Eowen nii ei arvanud. Tegelikult oli ta väga kaval, sest ta tegi midagi sellist, mida Morivech poleks temalt iial oodanud. Nimelt läheb tee mägilaste juurde ühes kohas läbi kitsa kaljudevahelise lõhe ning sinna, kahele poole kaljudele, Eowen oma väed valmis seadiski ja Morivechil polnud eriti kuhugi minna, kui noolterahe ja suured kivid talle ülevalt kaela sadama hakkasid. Igatahes kandsid mägilased suuri kaotusi, Morivech ise sai kergelt haavata ja langes vangi, haldjate hulgas aga kaotusi polnud, isegi mitte ühtainukest haavatut!"