Iidsete needus

19. Veremaagia

Kukkudes oli Roder kindel, et ta saab kohe surma. Ta eksis. Ta sai küll kõvasti haiget, kuid oli sellegipoolest veel täiesti elus, kui lained ta pea kohal kokku lõid. Pärast seda ümbritses teda vaid külm ja märg pimedus – ja kindel teadmine, et siia ta ikkagi sureb.

Roder ei osanud ujuda. Esimesel hetkel üritas ta pinnale rabeleda, kuid kasu sellest ei olnud. Siis tuli paanika. Õhk kopsudes hakkas lõppema. "See on lõpp," käis tal läbi pea, "nii ma siis surengi." Ta hoidis hinge kinni, kuni ta kopsud olid otsekui sulatina täis ja siis ühel hetkel ta enam ei suutnud. "Olgu siis pealegi," mõtles ta saatusega leppides – tema mõistus hakkas juba hägustuma – ja siis ta hingas... õhku.

Roder tardus üllatusest. Hingamine oli raske, kuid ometi oli see õhk, mida ta sisse ahmis. "See pole võimalik!" Roder raputas pead. Aga jäine külmus oli kadunud ja pilkane pimedus asendunud hallika hämarusega. Roder nägi selgesti tõusvaid kaldakaljusid endast paremal ja all õõtsuvaid vesikasve.

"Kallis," kuulis ta äkitselt mesimagusat häält. Roder võpatas. Hääl tundus kahtlaselt tuttav. Ehmunult vaatas poiss ringi, kuid näha polnud kedagi.

Seepeale kõlas hele naer ja selle tundis Roder eksimatult ära. Rõõmu see talle ei teinud.

"Näita ennast, näkk!" hüüdis ta ning avastas endalegi üllatuseks, et suudab vee all rääkida. "Näita ennast, et võiksin taas su imekaunist nägu imetleda." Hetkel tundus kõige targem näkiga hästi läbi saada. Ega tal tegelikult ju muid valikuid polnudki.

"Ma olen siin," kõlas ta seljataga mahe hääl nagu kevadiste vete vulin ja järsult ringi pöörates avastas Roder end vaatamas otse näki sügavatesse silmadesse. Ta nägu oli poisile nii lähedal, et nende ninad peaaegu puutusid kokku.

"Tere, näkk!" sõnas Roder tahtmatult võpatades.

"Tere, Roder," kõlas vastuseks.

"Sa tead mu nime? Aga mina sinu oma ei tea. Kui sul üldse nimi on?"

"Muidugi on mul nimi! Ega ma mõni kivi või känd ei ole!"

"Vabandust," sõnas Roder. "Kas sa mulle ka oma nime ütled? Natuke imelik oleks sind kogu aeg näkiks kutsuda..."

"Võib-olla ütlen," sõnas näkk kavalalt silmi vidutades. "Aga võib-olla mitte. Kõik sõltub sellest, kuidas mul parajasti tuju on."

"Elad sa siis alati oma tujude järgi?"

Näkk noogutas. "Eranditult alati." Siis liigutas ta saba ning tegi poisi ümber välkkiire tiiru. "Nemeta."

"Mis asi?" Roder vaatas teda kergelt juhmi pilguga. Näki äkiline liigutus oli ta tasakaalust välja viinud.

Näkk pahvatas lõbusalt naerma. "Nimi on Nemeta," sõnas ta. "Minu nimi, noh."

"Aa," tegi Roder. "Meeldiv tutvuda." Midagi targemat ei tulnud talle nii äkki pähe.

"Ka minul on hea meel sind lähemalt tundma õppida," lausus näkk muiates. "Ma loodan, et see kuri vanamees meid seekord ei sega."

"Vaevalt ta seda teha saaks," sõnas Roder kerge kahetsustorkega südames. "Ta on selleks liiga kaugel."

"Siis on hästi." Nemeta tegi ühe vallatu kukerpalli. "Ta on mind alati vihanud."

"Vean kihla, et sina teda samamoodi."

"Loomulikult!" Näki nägu säras nagu kümme päikest. "Ma olen ikka hoolitsenud selle eest, et ta kala süüa ei saaks. Vähemalt mitte oma käega püütut."

"Kui alatu sinust!"

Näkk naksutas keelt. Roderi sõnad ilmselt rõõmustasid teda. "Keegi ei käsi tal selline... mühkam olla."