Iidsete needus

10. Midagi ootamatut

Sel ööl magas Roder rahulikult ja kaua. Kui ta lõpuks silmad avas, oli päike juba kõrgel ning kuldne kiirtevihk tungis läbi kitsukese akna otse poisile silma.

"Täna oleks nagu pühapäev," mõtles ta varbaid välja sirutades ja ringutas siis mõnuga. Mitte hetkekski ei tekkinud tal tunnet, nagu peaks ta tõusmisega kiirustama. Selle asemel jälgis ta hajameelselt, kuidas pisike ämblik laetalade vahel võrku koob ja lasi oma mõtetel lennata.

Kõigepealt lasi ta eelmise õhtu sündmused silme eest läbi. Kuigi välimuse poolest kohutav, tundis Roder ometi, et võib oma võõrustajat usaldada. Ilmselt oli temalgi Rhubalduriga mingi kana kitkuda, miks ta muidu temast kuuldes nii närvi läks. "Minu vaenlase vaenlane on mu sõber," meenutas Roder kusagilt kuuldud mõttetera ja naeratas endamisi. Nette ja Fionella olid elus ning ta oli leidnud liitlase, kes aitab tal nad vabastada. Korraga meenus talle saadud haav. See ei valutanud enam. Ettevaatlikult kompas ta oma pead. Tundus, et roheline salv oli ta haava parandanud. Võib-olla oli see mingit pidi maagiline? Roder muigas - Mirethal ei võinud kunagi täiesti kindel olla.

Tõmmanud riided selga, vaatas ta uurivalt onnis ringi. Midagi polnud öö jooksul muutunud, kuid nüüd märkas ta detaile, mis eelmisel õhtul olid jäänud varju. Näiteks kahe poolega pisikest medaljoni madala kapi peal. See oli avatud ja sealt vaatasid vastu palju noorem Ekko ja tema kõrval kena blondide juustega naine. Samas kõrval kõrgus vaksa pikkune pronksist valatud kuju ja sellest allpool mõned raamatud. Aga Roderi pilk liikus juba kapilt edasi, jäädes pidama punasel kardinal.

Kõheldes sirutas Roder käe selle poole. Meister Ekko ei olnud tal keelanud relvade vaatamist, nii ei saanud Roder kuidagi aru, miks oli tal korraga tunne nagu teeks ta midagi halba. Aeglaselt lükkas ta kardina kõrvale ja uuris enda ees sädelevat arsenali. Enamuse neist oli Ekko endaga kaasa viinud, kuid mustas tupes mõõk, graveeritud teraga kirves ja ümmargune pronkskilp rippusid endiselt seinal. Mõõk tundus kõige huvitavam. Ettevaatlikult tõstis Roder selle aluselt maha ning tõmbas tera tupest. Päikesevalgus helkis selle ihutud teral. Roderi harjumatule käele tundus mõõk päris raske.

"Sure koer!" kähistas ta ja võttis ähvardava poosi. "Tagane, või mu silmad saavad näha su südameverd!" Seda öelnud, tegi ta mõõgaga pea kohal ulja kaare.

Kõlas tuhm tümpsatus. Roderil oli tunne nagu oleks hiiglane ta mõõgast haaranud. Põrutus oli tugev ja mõõk libises Roderil käest, aga maha ta ei kukkunud. Kohkunult kõõritas ta ülespoole ja sai siis oma veast aru. Onni lagi polnud kuigi kõrge ning nüüd tinises mõõk sügavale laetalasse tunginult ta pea kohal.

Roder kahvatas. Ta püüdis mõõka kätte saada, kuid see ei liikunud karvavõrdki. "Kui ma selle nüüd ära murran..." käis tal kohutav mõte läbi pea. Roder surus silmad kinni ja tõmbas kogu jõust. Midagi naksatas ja mõõk tuli tala küljest lahti.

Alles minuti pärast julges Roder silmad lahti teha. Mõõk oli ühes tükis ja Roder hingas kergendatult. Pikemalt viivitamata torkas ta relva tagasi tuppe ja asetas siis oma kohale seinal. Otsustava liigutusega tõmbas ta kardina relvadele ette. Millegipärast ei olnud tal enam tahtmist nendega mängida.

Ta astus ukse poole, kui ta jalg millegi taha kinni jäi. Tasakaalu otsides riivas ta vasak käsi kapil seisvat pronkskuju ning samal hetkel kostis terav naksatus. Kapi üks serv nihkus seinast eemale. Pikemalt mõtlemata pistis Roder sõrmed tekkinud pilusse ja tõmbas. Kapp osutus üllatavalt kergeks, kui ta uksena lahti vajus. Selle taga oli kitsuke ava.

Üllatunult silmitses Roder oma avastust. See ei saanud olla muud, kui salakäik. Viis see aardeid täis varakambrisse? Või varjatud vangikongi, kus Ekko salamahti oma süütuid ohvreid piinas? Pikemalt kõhklemata puges Roder käigusuust sisse.

Talle lõi vastu külm rõskus ja õhus oli tunda kopitust. Käik oli kitsas ja konarlike muldseintega. Toast paistev valgus suutis nähtavale tuua vaid selle esimesed meetrid, edasi kadus kõik mustavasse pimedusse.