Iidsete needus

5. Torni emand

Vaevalt oli taevas veidi valgemaks tõmbunud, kui Fionella asemelt tõusis. Roder oleks ehk kauemgi maganud, aga tüdruk ei lasknud tal seda teha.

"Ma ei taha selles kohas viibida minutitki kauem, kui hädapärast vaja," lausus ta ja sakutas poissi, kuni see end torisedes jalule ajas. Öö polnud toonud mingit leevendust ta väsinud lihastele. Ta oli roidunud ja vedas jalgu järel, kui nad taas läbi metsase maastiku edasi rühkisid.

Tõtt-öelda hakkas see lõputu rohelus talle vaikselt närvidele käima. Päike roomas taevalael nagu tatt mööda aknaklaasi ning viimaks kadus Roderil igasugune lootus, et see piin võiks kunagi lõppeda. Oma panuse lisas ka Fionella. Üsna kiiresti sai Roderile selgeks, et Fionella oli suurepärane kuulaja. Eriti meeldis tal kuulata iseennast. Ta tegi seda andunult ega väsinud hetkekski, kuni Roderil oli tunne, et kohe kukuvad tal kõrvad pea küljest ära. Kummalist lohutust pakkus vaid asjaolu, et tüdruku kleit ei sobinud üldse metsas liikumiseks. Tegelikult oli selle alumisest poolest saanud peenelt õmmeldud kalts - kortsus, määrdunud ja katki rebitud. Roder oli kindel, et isegi kerjus oleks sellise riide peale nina kirtsutanud.

Nad ronisid parajasti üle mahalangenud puutüve, kui miski läbi õhu vihises. Kostis tuhm mütsatus. Roder pööras pead ja neelatas. Vaevalt poole meetri kaugusel ta jalast võbeles puutüves nool. Välkkiirelt libistas Roder end puu varju ning Fionella küürutas ta kõrvale. Tüdruku silmad olid suured ning ta oli näost kahvatu.

"Need on röövlid," sosistas ta. "Kindel see."

Roder piilus ettevaatlikult välja, kuid näha polnud midagi. Ükski oks ei liikunud kusagil.

"Kes te olete ja mida te mu laanest otsite?"

Fionella vandus endamisi, vaatas korraks Roderi poole ja ohkas. "Me oleme eksinud rändurid, kes otsivad teed inimeste juurde."

Tekkis pingeline vaikus nagu seediks nähtamatu vibukütt kuuldut. Tal oli aeglane seedimine. Viimaks hüüdis ta: "Miks te maanteelt metsa keerasite? Ma loodan, et te ei kohanud mõnd teeröövlit?"

"Ma ei tulnud mööda maanteed," hüüdis Fionella vastu. "Mu õhulaev kaotas gaasi ning ma kukkusin keset metsa alla. Roderit ma kohtasin juhuslikult. Ta on kohalik. Ta elab siin metsas."

"Tõesti? Seda tüüpi tahaksin ma küll oma silmaga näha."

Oksad kahisesid ning veidi eemal astus põõsastest välja rohelist kuube kandev tüdruk. Mitte palju vanem Roderist. Tema pikka patsi seotud juuksed olid hallid. Mitte vanadusest hallid, vaid halli värvi.

"Nüüd ronige välja või te saate teada, kui teravad on Torni emanda nooled."

Neil ei jäänud muud üle, kui sõna kuulata. Torni emand silmitses neid hindavalt ja jäi siis teravalt Roderit vaatama.

"Sina oledki see kohalik? Elad metsas, kus ainsatki inimest ei ela?"

Roder vaatas talle vastu ega osanud midagi öelda.

"Ta ei ole päris..." Fionella köhatas ja koputas endale õrnalt vastu pead. Nette vaatas esmalt Fionellat, siis Roderit ja näis viimaks taipavat. "Ah-nii," lausus ta. "Aga rääkida ta oskab?"

"Jah, aga mitte väga arukat juttu."

Roderil oli hirmus tahtmine vastu vaielda, kuid ta sai viimasel hetkel sõnasabast kinni.

"Olgu," lausus tüdruk viimaks. "Te ei näe tõesti röövlite moodi välja. Kui teil midagi selle vastu pole, siis kuhu te omaarust teel olete?"

"Mu plaan oli minna Soolikjärveni, et siis põhja poole liikudes maanteeni jõuda."

Torni emand noogutas. "Suund on õige, kuid tee pole kõige parem. Kui teil midagi selle vastu pole, juhatan ma teid meeleldi Soolikjärveni. Ja kuigi ma olen Torni emand ja siinsete maade seaduslik valitseja, pole tiitlitel metsas erilist mõtet, seega võite mind lihtsalt Netteks kutsuda."