Iidsete needus

4. Metsas

Linnulaul oli esimene, mis ta teadvusse jõudis. See oli liiga vali, see häiris veidi.

Siis tuli tunne. Ta lamas pehmel asemel. Erakordselt pehmel. Nagu udusuled või pilvetupsud. Ta oleks hea meelega tahtnud voodit silitada, kuid käsi tundus liigutamiseks liiga raske...

Kummaline mõte tõusis hallist hämust esile. Miks laulsid linnud ta magamistoas?

See tundus niivõrd vale, et ta avas silmad. Roheline valgus oli kõikjal ta ümber. Tuhm, mitte selline, mis silmi pimestaks. Lagi oli kusagil väga kõrgel ning üksikud päikesekiired tungisid läbi peakohal olevate aukude... Ei, need ei olnud augud. Need olid hõredamad kohad lehtede vahel. Ja ta ei olnud magamistoas, ta oli metsas. Ta liigutas sõrmi. Paks samblavaip oli ta asemeks.

Ta püüdis mõelda, aga see ei õnnestunud eriti. Pea oli otsekui vatti täis. Midagi oli valesti, aga ta ei saanud aru, mis nimelt. Ja siis korraga ta taipas. Ma laman üksinda keset metsa. Miks? Ta pilgutas silmi. Ükski lambike ta ajus ei süttinud.

Ta püüdis istuli tõusta, kuid see oli viga. Tuim valu kulmude taga paisus orkaaniks. Okse tõusis kurku ning oiates vajus ta tagasi samblale. Olen ma haige? Ilmselt küll. Pikali oli parem olla ning ta lamas tükk aega liikumatult.

Tasapisi läks pea selgemaks, ent selgust see ei toonud. Lihtsalt küsimusi tuli juurde, aga vastuseid mitte ühtegi. Ettevaatlikult katsus ta oma pead. See tuikas veidi. Ta libistas kätt ülespoole, kuni sõrmed puudutasid mingi lögaga kokkukleepunud juukseid.

"See on veri," ujus mõte vaevaliselt ta teadvusse. "Ilmselt minu enda oma."

Ta oli segaduses. Kas mind löödi pähe? Aga kes? Ja miks? Ta ohkas. Vastuste asemel haigutas ajus tühjus.

Mõne aja pärast suutis ta juba istuli tõusta, ilma et pea oleks plahvatanud. Siis sai ta aru, et on alasti. Ainult mingid riideribad tolknesid ta ümber. Mis oli väga kummaline, sest kehal polnud ainsatki märki küünistest või hammastest. Jälle üks ilma vastuseta mõistatus.

Ta tõstis silmad ja lasi pilgul üle ümbruse libiseda. Kuhu iganes ta vaatas, kõikjal kõrgusid vaid puud. Jämedad nagu maailma alussambad, samblatordid habemetena okstelt alla rippumas. Midagi nii ürgset polnud ta kunagi varem näinud. Roder kortsutas kulmu. Ta oleks pidanud seda ju mäletama? Aga mälestusi ei olnud. Mitte ühtegi!

Ta kangestus ning ta laup tõmbus higiseks. "Ma ei tea isegi seda, kes ma ise olen!"

Meeleheitlikult püüdis ta midagi meenutada. Ükskõik mida! Kuid pea oli tühi nagu poleks seal iial midagi olnudki.

Ta tegi järsema liigutuse ning miski puutus vastu ta kõhtu. Ta haaras sellest kinni - see oli medaljon. Kuldne kera rippus tal ketiga kaelas. Ta vaatas seda ja tegi siis lahti. Talle vaatas vastu punaste juustega tüdruk. "Merida" veeris ta pildi all olevat imepeenikest kirja. Hinge kinni pidades vaatas ta pilti ja keerutas nime oma keelel, kuid ainsatki mälestust ei ärganud.

Medaljoni teisel poolel oli tumeda peaga noormees, kes vaatas teda oma suurte silmadega nagu oleks ta viimane loll selles maailmas. Ta vaatas pilti kahtlustavalt. Olen see mina? Tal polnud käepärast ei peeglit ega veekogu, kuid see oletus tundus loogiline. Miks ta oleks pidanud võõrast medaljoni kaelas kandma?

"Roder," veeris ta pildi all olevat nime. Kui pildil olen mina, peab see olema mu nimi! Ta ohkas. Parema puudumisel võin ma ka Roder olla, otsustas ta. Nii ei olnud ta enam nimetu.

Roder uuris veelkorra ümbrust ning avastas veidi eemal midagi tumedat. Ettevaatlikult tõusis ta jalule. Pea käis ringi, aga see läks üle. Aeglaselt astus ta lähemale. Maas lebas nahast kott. Roder avas selle ning tõstis välja hunniku riideid. Need olid püksid ja särk. Roder sügas lõuga. Keegi oli need kaotanud? Keset metsa? Roder vangutas pead ja pani riided selga. Need sobisid nagu valatult.